Raivo Tafenau Band

27. juuni 2003

Suurepärane plaat põhjamaise vürtsi saanud päikesemuusikaga. Segarahvuseline koosseis teeb asja põnevaks ja mängib bossa teistsuguseks.

Vaata Sügisjazzi kava

Raivo Tafenau on jazzsaksofonistina siinsel areenil tehtud mees ja tema nimi ja mäng on kõlanud ka siin ja seal piiri taga. Nüüd on ta astunud bossakingadesse ja tema bändi äsja ilmunud plaat “Bossa On Ice” ehk vabas tõlkes “Jääga bossa” tantsiskleb suvise muretuse lõunamaistes rütmides. Üllatusena tuleb taoline plaat vaid neile, kes pole Tafenau viimase paari aasta tegevusega kuigi kursis. Brasiiliast Soome elama asunud laulja Sergio Bastosega on saksofonist esinenud koos õige sageli.
Saksofonist meenutab, et kuulis Bastose häält ühel üritusel, kuhu teda ennastki oli esinema kutsutud ning see hääl klikkis kohe – ta astus ligi ja küsis koostöövõimaluste kohta. Pärast seda on nad tihti koos mänginud. Tafenaule oli see võimalus väljendada oma viimase kümnekonna aasta salaarmastust, bossat. Sergio Bastosele oli see aga loomulik eneseväljendus, sest aastate eest Bebel Gilberto bändis Brasiilias, oma kodumaal, kitarri mänginud mehel on need rütmid ja taolised harmooniad meeltes.
Plaadi seose Eestiga määrab tuttava meloodiaga tempokas avalugu “Cancao Pra Voce”, milles pärast mõningat mälupingutust ja viisiotste kokku sõlmimist võib ära tunda Harri Tarvo laulu “Iga päev”. Just, Sergio Bastos on teinud portugalikeelsed sõnad ja tulemus kõlab nagu iga teine klassikaliseks esitatud maailmakuulus bossaviis. Võib olla seda küll üksnes meie kõrvus, kellele see meloodia tuttav, ent edasi kuulates on kerge veenduda, et jazziliku bossaplaadina tuleb “Ice On Ipanema” paigutada samaväärsena igasuguste standardite kohaselt kõige muu kõrvale mida selles vallas mujalgi tehtud.
See on selgelt rahvusvahelise haardega plaat, pole oluline, kas kuulajaks eestlane, austraallane või Gröönimaa asukas. Arvatavasti on ka bossast ja sambast üdini läbi imbunud brasiillastel seda üsna huvitav ja üllatavgi kuulata, kuna tuimaks mängitud kliðeede nügimist ja nende ümbert ringiga minekut kohtab siin taustal pidevalt. Teine portugaliseeritud eestikeelne popklassik on Uno Loobi elurõõmsaks mängitud viis “Kamina ees”. Taas paneb kõrva kikitama Tafenau stangetzilik rahulik-soe meloodiajoonis baritonsaksofonil. Hästi on salvestatud – rütmiharmooniat mängiv kitarr rohkem esiplaanil kui saksofon; trumm ja bass tekitavad gruuve, mille järgi keha kuumalt ei rabele vaid saab lõõsas laisalt õõtsuda.
Kuigi Bastos kui laulja on sellel vokaaliplaadil pidevalt esiplaanil, on “Ice On Ipanema” eelkõige ikkagi ansambliteos. Erinevates lugudes veidi erinevad tegelased, põhituumiku aga moodustavad Tafenau ise, Ain Agan (kitarr), Mihkel Mälgand (bass), tðiili löökpillimees Ricardo Padilla, soomlased, trummar Petteri Hasa ja klahvpillimängija Petri Somer.
Ehe ansambel-miinus-laulja näidis on trummar Petteri Hasa tehtud nimilugu “Ice On Ipanema” kätkeb päikeseliste sillerduste varjupoolel pisut ka soomelikku melanhooliat. Kompositsiooniliselt ja seade poolest huvitavas instrumentaalpalas on soleerimisruumi ansambli kõigile muusikutele. Tafenau sopransaksofoni lakooniline sisukas ütlemisviis kõneleb küpsusest. Tagasihoidlikkuse ja jaheda pea voorusi aduvad siin ka kõik teised. Kui üks muusikatükk kõige rohkem seda plaati iseloomustaks, siis ongi see “Ice on Ipanema”. Teine esile küündiv instrumentaal on Raivo Tafenau “The Same Differences”, mis veidi eemaldub bossanoovast ja liigub post-fusion’i kõrvalradadel, smooth-jazz’i läheduses, kuid mitte kordagi sellega päriselt kattudes. Teatav pingeniidike hoiab eemal ajaviitelisest tühjusest ega lase muusikal muutuda tähelepanu tühistavaks taustaks. Minoorse tusameele ja kunstipärase keerukusega algav pala muundub finaalis kirkaks päikesesäraks ja peaaegu et optimismi manifestiks. Sergio Bastose vokaliisiga lõpp on kui mööda rannaliiva laisalt kulgev suvine tuuleiil, kogu maailm ühes selles kaunis hetkes. Julgustav, rahustav.
Tähelepanu vääriv on seegi, et bossaplaat saab läbi vaid ühe Tom Jobimi looga. 1960ndal kirjutatud “Esse Teu Olhar (The Look You Wear” kannab igatsuslikku rahu. Pooleks inglise, pooleks portugali keeles lauldud unistus kerkib Bastose esituses lõputaktideks mitme kulminatsioonini. Henry Mancini funkiv-sambalik “Slow Hot Wind” demonstreerib Bastost huvitava jazzilauljana. Esmakordselt plaadil siseneb siin muusikasse moekaid biidikatkestuse ja kõlaruumivahetusega lõike, millega enamasti tavatsetakse rõhutada moekat ajatundlikkust, kavatsemata sealjuures häirida konservatiivset kuulajat.
“Ice On Ipanema” ongi rihitud peavoolu, siin pole selgelt eristuvaid üritusi olla trendikalt moodne, küll aga leiab tähelepanelik kuulaja seadetest ja muusikute esitusest hulgaliselt tähelepanu ergastavaid vitamiinikesi, pisut ebastandardseid huvitavaid hälbimisi kliðeedest. Kuulajale on see suur voorus. Selle muusika saatel baaris oleskleja või tantsusammude seadja ei pea seda tähele panema, teda see paljusus ei häiri. Tema kuuleb, kuidas Ain Agan mängib eheda smooth-jazz-fusion kõlaga kitarrisoolo, kuid ei pruugi tähele panna mõõdukalt huvitavusse hälbivaid noodiotsi ja neid detaile, mida tegelik ajaviitemuusika hästi ei talu.
Legendaarse valge bop-klarnetisti, nüüd juba 80ndates, kuid ikka veel vahel kontserdiga esineva Buddy De Franco “Moon Mist” on hääl-kui-instrument vokaliisiga bossa, selge päikesesära ja suvehelgusega tempokalt hõljuv jazzbossa ehe näidis.
Kauni punkti paneb Sergio Bastose “Nuvens Grávidas”, ainus tema enda meloodia plaadil. Ilus helge unistus. Kitarrisõrmitsuse ja saksofoni-elektrikitarri kauged huilete kohal kulgev hääl on kirglikult kanduv, üle käega katsutava maailma piiri.