Raivo Tafenau: Eesti popmuusika mind väga ei häiri

09. august 2008

Raivo Tafenau räägib Eesti Päevalehele oma koostööst Sergio Bastosega ning meenutab kummalisemaid seiku, kuhu muusikuna on sattunud.

Üks rahvustevahelise suhtlemise keeli on muusika. Saksofonist Raivo Tafenau suhtleb oma bändikaaslase Sergio Bastosega džässikeeles. Mart Niineste intervjuu Raivo Tafenauga ilmus 9. augustil Eesti Päevalehe Laupäeva lisas.

Klassikaline esimene küsimus: räägi pisut oma rahvusvahelise bändi tekke- ja arenguloost.
Põhimõtteliselt eksisteeris ansambli tuumik juba mitmeid aastaid. Mängisime hästi palju ja igal pool, põhiliseks kriteeriumiks sai hea muusika, kohal ja olukorral polnud vahet. Ühel eraüritusel Tallinnas kuulsin, kuidas Sergio Bastos laulis kusagil taustal üksi ja saatis ennast kitarriga. Sel ajal elas ta Soomes ja Petteri Hasa oli teda kellelegi soovitanud. Järgmine käik oli väga lihtne: võtsin tal lihtsalt nööbist kinni ja pakkusin koostööd. Aasta pärast ilmus meie esimene album “Ice On Ipanema”.

Kuidas eri keskkondadest muusikud teineteist täiendavad?
Mängin bossanoovat juba kakskümmend aastat. Kuus aastat tagasi kohtasin Sergiot ja alles siis sain aru, mis asi see tegelikult on. Ta sündis Rios, lapsest saati elas selle muusika sees, tal ei olnud tarvis midagi öelda, lihtsalt tuli lavale ja mängis. Kogu ansambel sai kohe aru,et see on päris, ning hakati teistmoodi musitseerima. Sellepärast dÏässimuusikud teevadki koostööd võimalikult paljude isiksustega, persoonikeskne inspiratsioon loob võimaluse vormistada iga kontsert ainulaadseks.

Loe edasi Eesti Päevalehe Laupäeva lisast .