Randalu-Remmel-Ruben tõid Ammendesse tipptasemel jazzi

02. juuli 2007

28. juunil esines Pärnus Ammende kaminasaalis trio Kristjan Randalu-Taavo Remmel-Tanel Ruben, pakkudes kuulajaile hõrku ja kaunikõlalist jazzi. Vahendab Marge Lumisalu.

Möödunud neljapäeva õhtul sai Ammende kaminasaalis kuulda Eestist pärit, kuid nüüd peamiselt USA ja Saksamaa vahet kurseerivat noort andekat pianisti Kristjan Randalu. Kuigi algselt pidi kontsert toimuma Ammende aias, siis viletsa ilma tõttu viidi see sisse, mis muutis õhustiku veelgi vahetumaks ja intiimsemaks.

Kontserdimuljeid jagab Marge Lumisalu.

Peamiselt soome keelt kõnelev vanemas keskeas publik sai osa imelisest kontserdist, mille keskmes oli trio juhtfiguur Kristjan Randalu. Temaga koosmusitseerivad, eesti džässieliiti kuuluvad kontrabassist Taavo Remmel ja trummar Tanel Ruben olid Randalule võrdväärseteks partneriteks, kuid jäid taktitundeliselt veidi tagaplaanile. Sümpaatse olekuga noor pianist juhtis õhtut nii sõnaliselt kui ka musikaalselt. Veidi vähem kui tunniajasesse kontserti mahtus kuus sisukat lugu, peamiselt Randalu originaallooming.

Kõiki tema lugusid võiks iseloomustada sõnadega helge, puhas ja kaasahaarav. Juba esimene lugu, jazzvalss pealkirjaga „Vaikne pealtvaataja” viis kuulaja mõtterännakule, mis jätkus sujuvalt järgmistes palades. „Kui ma saan teada vastuse” oli imekauni ning meeldejääva meloodiaga, nagu ka lugu pealkirjaga „Tasakaal”. Silmi kinni pannes oli tunne nagu kuulaks mõne filmi soundtrack`i. Kaadrid kõrgetest mägedest, nende ümber laiuvast avarusest ja taevas liuglevatest kotkastest lausa jooksid silme ees.

Veidi ägedama meeleolu tõi õhtusse „I Hear the Rhapsody”, mis oli ainus pala, mis ei olnud Randalu enda kirjutatud. Lugu algas Kristjan Randalu virtuoose soleerimisega. Viimase nautimist häiris aga klaverimängu ajal kaasa vibreerinud soolotrummi resonantsvedru põrin.

Saksakeelse pealkirjaga palas „Hinken” (e.k. lonkama) kasutas Randalu muusika tegemiseks lisaks klahvidele ka klaverikeeli, mis muutis kõlapildi väga huvitavaks. Kontserdi lõpulugu – variatsioon rahvaliku lastelaulu „Igaühel oma pill” teemal – tuli aga üllatusena vist nii publikule kui ka muusikutele endile. Vähemalt esmapilgul jäi küll mulje, et loo lõppedes asus Randalu lihtsalt järgmist lugu teadustama, kuid siis äkki teatas, et kuuldu oli kontserdi viimane lugu. Kuluaarides selgus, et kontserdi kiire lõpu põhjuseks oli tegelikult tõsiasi, et trummar Tanel Ruben pidi lihtsalt kiirustama praami peale, et jõuda veel samal õhtul esinema Muhu tulevikumuusika festivalile Juu Jääb.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kristjan Randalu näol on tegu väga andeka ja huvitava noore pianistiga, millest annavad tunnistust ka rohked preemiad erinevatelt kõrgetasemelistelt konkurssidelt. Tema mängustiil on väga täpne ja sõrmejooks aukartustäratavalt väle.

Kahju vaid, et kohalikke muusikahuvilisi sellest erakordsest õhtust oli nii vähe osa saamas. Järgmised kontserdid annab Randalu Eestis alles detsembris, mil Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Pärnus tuleb esitusele kava „Jälg” koos Siiri Sisaskiga.