Raul Sööt – inimene on muusika

21. aprill 2004

“Jazz on sotsiaalne muusika – päris üksi seda teha ei ole võimalik,” räägib saksofonist Raul Sööt, kes nendib, et pole lihtne Eestis olla jazzmuusik. Kuid muusikast saadav ja antav rõõm on ebameeldivustest kuhjaga üle.

Viis aastat Rootsis, Taanis ja USA-s töödanud saksofonist, helilooja ja arranžeerija Raul Sööt on juba mõnda aega tagasi Eestis. Ilmselt on ta Jazzkaare kõige hõivatum esineja.
Tõnis Tatar rääkis Söödiga pärast 18. aprilli keskpäevast Jazzkaarekontserti Tallinna Kunstihoones projektiga Basic Concept, kui muusikul olid veel ees esinemised grupiga Hinkus, Soul of Basses Bandiga. Samuti ootab Sööti ees uudisteose esiettekanne koos Estonian Dream Big Bandiga Eesti Muusika Päevade ja Jazzkaare ühisprojektis.

Kas Eesti on jazzmuusikuna töötamiseks hea koht?
Siin valitseb sama olukord, mis teisteski valdkondades. Kui de jure on piirid lahti läinud, siis de facto on seda vähem. Need asjad võtavad lihtsalt aega. Kopenhaagenis või Baltimore’is on rohkem inimesi, rohkem muusikuid, kuna püramiidi jalam on laiem, siis on tipp kõrgem. Kui sinu ümber on palju inimesi, kes mängivad hästi, ei jää ka endal muud üle…
See, millises ringkonnas sa liigud, sõltub sellest, mida sa ise välja kiirgad. Asi ei seisne isegi võistlusmomendis, kuivõrd vaimsusega sünkrooni jõudmises. Harjutamise juures pole oluline pill süles oldud tundide arv, vaid efektiivsus – kuidas ja millega sa tööd teed. Samuti tahe midagi saavutada. Negatiivset suhtumist kohtab Eestis paraku rohkem kui mujal.
Jazz on sotsiaalne muusika – päris üksi seda teha ei ole võimalik. See tähendab, et sinu ümber peab olema inimesi, kes jagavad sinu vaateid ja huvisid ning on käinud läbi sama kadalipu. Paraku on Eestis selliseid inimesi väga vähe. Neid tekib küll juurde, aga mitte üleöö. Et saada adekvaatseks improvisatsioonilise muusika loojaks – see on eluaegne töö. Eestis on väga häid pillimehi, aga neid võiks olla veel rohkem. Ma tahan, et oleks rohkem!

Üks soome jazzihuviline avaldas arvamust, et Eesti jazz on märksa huvitavam, kuna Soome jazzmuusika on muutunud liiga kommertslikuks. Kui palju on siinses muusikaelus veel vihjatud süütust?
Arvan, et saan aru mida ta mõtles. Kui muusik arendab oma professionaalsed oskused mingi piirini, tekib hirm kaotada isikupära. Võiksin ju öelda, et asjad, mis ma kümne aasta eest tegin, olid väga puhtad. Neis oli mingi teistmoodi säde. See toob mulle meelde Baltimore’is kohatud Greg Osby mõtte: kui sa kartusest kaotada harjutamisega oma hinnaline isikupära jätad oskused välja arendamata, siis polnud sinus tõenäoliselt algusest peale midagi.
Nõnda on see ka muusika ja eriti improvisatsioonilise muusika praktiseerimisega, mis nõuab kahepidist treeningut. Esiteks võimete arendamist võtta vastu ideid enda seest või kuskilt kõrgemalt – see on interpretatsiooni küsimus.
Teiseks võime arendamine seda tehniliselt kohe maha mängida. See on eluaegne töö. Mida suurema meistriga on tegemist, seda selgemini ta teadvustab, et see protsess on alles alguses. Huvitav on, et mida keerulisemalt olen võimeline mõtlema ja mängima, seda suurem on kaal sellel, kui ma mängin midagi väga lihtsat. Sellepärast, et sellisel juhul on lihtsus minu valik (mitte ei tulene küündimatusest).
Aga Eestis kohtab ka tõesti piisavalt palju head, värsket ja “puhast” muusikat. Siin on mingid omamoodi võlud, mida kusagil maailmas ei kohta.

Ja kui inimesed räägivad ameerikalikust pealiskaudsusest, ebasiirusest ja orienteeritusest ainult finantsedule, sellest “kas ma lähen peale”, siis seda on Eestis minu hinnangul rohkem kui Ameerikas.

Kui oluliseks te peate, et muusika kannaks endas positiivset energiat, oleks konstruktiivne, inimlikke põhiväärtusi jaatav?
Minu jaoks on järjest olulisem, et see energia oleks aus. Kui see on negatiivne, siis olgu ta negatiivne. Kui asjad on halvasti, tuleb ka öelda, et asjad on halvast ja öelda nii, et see jõuab kohale. Võib ka teha muusikat sõnumiga, et kõik on hästi, seda tehakse maailmas küllalt ja selle lihtsaks nimeks on valetamine. Kui mingi möönduse nimel teha hea nägu pähe ja öelda, et kõik on hästi – vaat see ei lähe mitte. Parem juba olla skisofreenik ja pidada see võitlus ära.
On ju küllalt näiteid, kus negatiivne sõnum on toonud suure kommertsedu. Näiteks Eminem, kelle sõnum on, et asjad on p….s. Ta on käinud selle ausalt välja ja see tekitab inimestes resonantsi.

Positiivsete väärtuste kandmist muusikas pean muidugi oluliseks, aga kujul, nagu me kohtame seda Dalai Lama sõnumis, kus puhtus ja positiivsus on inimese pärisosa (mis tõesti ka nii on). Aga see peaks algama tunnetuslikul tasandil ja alles sealt kanduma siiraste ning puhaste kavatsuste kaudu meie väljendusvahenditesse.

Muusika on minu jaoks selline meedium, kus inimene on täiesti alasti. Seda isegi juhul siis, kui muusika pole siiras. Enamustel juhtudest on mulle selge, kas tegemist on siira sõnumi või valega. Muusika on väga siiras keel. Kui inimene on tundlik ja võimeline maailma intuitiivselt tajuma, kui ta sees on vaikus, siis hakkavad mõningad märgid rääkima teist keelt ja ta kuuleb, mis tegelikult toimub.

Viitate oma jutus sageli idamaistele õpetustele. Kui tõsiselt te nende asjadega tegelete?
Võib-olla tõesti on viimastel aastatel süvenenud minu huvi vaimsete teemade vastu. Suunas, mida ühendavad küsimused, kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Mingil ajal hakkab inimene endale neid küsimusi esitama.

Räägiks nüüd pisut teie muusikast…
See kõik ongi muusika. (naerab)
Me kõik oleme võnked. Inimkeha, nagu ka see laud siin, on madalamal sagedusel olevad võnked. Ma armastan tsiteerida Hazrat Inayat Khani raamatust pärit mõtet, et meie olemegi muusika.

Basic Concept, mille koosseisus sa täna esinesid, on Eesti jazzmaastikut ilmestanud juba aastaid. Mis suunas on teie muusika selle ajaga muutunud?
Kõige pealt olen ma vahepeal pikalt ära olnud, elanud erinevates keskkondades ja akumuleerinud erinevaid teadmisi, eelkõige enda kohta. Vahest ka jutumärkides “paremaks” või kogenumaks saanud. Juba selles suhtes on muusikas midagi teistmoodi.
Basic Concepti idee tekkis 1997-1998 ja see seisneb selles, et Ain Agan ja Raul Sööt mõtlevad asju üheskoos läbi ja võtavad vastu otsused, mil viisil muusikat vormistada. Sellest ka nimi Basic Concept.
Tänaseks kontserdiks olid kaasatud Mihkel Mälgand ja Jarkko Hakala. Mängisime nii vanu kui uusi lugusid ja üritasime väljendada hetkeseisu – seda, kes me parasjagu oleme – ühelt poolt professionaalsed instrumentalistid, teiselt poolt inimesed, kel on tung midagi väljendada. Need on põhiprintsiibid, aga muusika ise pole kunagi sama.
Tänane pidime näiteks kohanduma Kunstihoone kõlava ruumiga, mis dikteeris täielikult teise suuna. Kui ma lähen Nigulistesse, siis ma ei saa isegi jazzistandardit mängida, sest noot on seitse sekundit õhus ja kui ma panen järgmise noodi kolme sekundi pärast, siis lähevad nad lootusetult segamini.

Olete aastaid elanud ja musitseerinud välismaal. Nüüd olete maandunud Viljandisse pedagoogitööd tegema. Kas teil ära lõigatuse tunnet ei teki?
Tegelikult on kogu Eesti eemal. Samas ei paneks ma asju nii dramaatiliselt paika – kõik sõltub sellest, kas sa tahad olla maailma asjadega kursis või ei taha. Aga väikesed ebamugavused on ikka, näiteks kui on vaja Tallinnas proovi teha.
Erinevate suundade praktiseerimine saab võimalikuks, kui inimesi liigub palju sisse-välja. Mingil määral on see hakanud ka Eestis toimuma, aga minu jaoks veel mitte piisavalt.

Rääkige, palun, oma viimase aja tegemistest.
Lisaks tööle Viljandi Kultuuriakadeemias on mul alati kirjutamist. Selle aasta lõpuks ja järgmise aasta alguseks on paika pandud kaks erinevat arranžeerimistellimust. Üks tuleb ilmselt sügisel Estonian Dream Big Bandi ja Hedvig Hansoniga.
Järgmise aasta alguses läheb salvestamisele Ain Agana plaat. Kirjutamine on mulle üldse üha rohkem istuma hakanud – nii enda kui teiste jaoks. Mul on olnud privileeg olla positsioonis, kus minu juurde tullakse palvega midagi kirjutada. See on hästi meeldiv tunne ja ma kirjutan alati hea meelega.
Hetkel valmistan veel oma bändiga ette kontserti 9. mail Stockholmis Fashingi klubis. See tuleb originaalkontsert asjadega, mida ma olen viimasel ajal Kopenhaagenis ja Ühendriikides teinud. See on rütmiline ja urbanistlik muusika, mis mulle hetkel midagi tähendab.

Kui palju teil on üldse viimasel ajal reisimist olnud?
Ei ole eriti palju. Ma olen üritanud asju nõnda sättida, et pakkumised, mis mulle tulevad, sünkroniseeruksid minu mõttemaailmaga. Ma ei taha teha ebameeldivaid asju lihtsalt raha pärast. Kui mõte õieti sättida, leiavad õiged pakkumised su ka Viljandist üles. Sellel, kas sa oled Viljandis, Tallinnas või New Yorgis on tänases maailmas väiksem tähendus. On oluline, et õiged inimesed sind teaksid. Kui sa vibreerid nendega umbes samas dimensioonis, toimivad asjad juba iseenesest.

Astute ka Jazzkaarel üles päris mitme projektiga. Hinkus?
Tanel Ruben on nüüd pannud kokku huvitava projekti, mille urbanistlik muusika kannab klubilikku hõngu. Hinkuse märksõnad on beat, improvisatsioon, akordijärgnevus. Eriti oluline on viimane, sest maailmas tehakse hulganisti improvisatsioonilisusele pretendeerivat muusikat, millel esitajate küündimatuse tõttu puudub akordijärgnevus. Taneli muusikas on ühendatud intelligentne harmooniarütm ja pulsi peal toimiva madalama chakra-energiaga ühilduv maailm. See on minu jaoks väga huvitav. Lisaks on seal seal väga head muusikud Raul Vaigla, Jürmo Eespere ja alates veebruarist-märtsist Maarja-Liis Ilus.

Bigbandi kontsert?
Eesti Muusika Päevade raames toimub kontsert, mille jaoks telliti viielt noorelt heliloojalt Estonian Dream Big Bandile originaalkompositsioonid. Mul oli au kuuluda nende heliloojate hulka. Omas loos mängin ka ma ise, kuna teema on minu joaks isiklik.
Lisaks helistas mulle eile Raul Vaigla ja ütles et tal on oma Jazzkaare Soul of Bass kontserdi jaoks saksofoni vaja. Nii et ilmselt tuleb homme (19. aprillil) ka selle kavaga paar lugu mängimisele. See on kihvt kava ja mul on hea meel nende suurepäraste muusikutega mängida.

Mida teistelt kontsertidelt ootate?
Proovide ja muude tegemiste tõttu ei jää kahjuks kontsertide külastamiseks suurt aega. Eile käisin kuulamas üht noorte bändi (Luarvik Luarvik – toim), millest ma polnud eales midagi kuulnud, aga väga huvitav oli. Ma tean, et nii Viljandi Kultuuriakadeemiast kui Otsa koolist on peale tulemas vingeid mängijaid, kes muutuvad iga päevaga üha paremaks. See on niivõrd hea, andku aga minna! Põhiline on olla aus oma asjale ja samas jätkata oma tehniliste oskuste arendamist.

Aga suurematest meistritest?
Noh, loomulikult Brecker, kellega ma esinen samal kontserdil. Minu jaoks on huvitav kava millega ta tuleb – 1970.-1980. aastatest pärinev Brecker Brothersi repertuaar. Need lood on stiili verstapostid ja minu jaoks on põnev kuulata, kuidas ta neid mängib.
Samuti Scofield – kõigile on teada, kes ta on, aga ikkagi on alati huvitav. Tema näol on tegemist helikeele loojaga. Selliseid, kelle plaadi esimesest noodist tunneb ära, kellega on tegu, on maailmas ainult mõned.
Samuti tahan kindlasti kuulata Ducret’d, kellega mul on olnud võimalust workshopil suhelda ja koos musitseerida. Tema mõttemaailm on kuskil kõrgel pilvede peal. Selliste kujudega on inspireeriv kokku puutuda. Tunda, et nad on inimesed, nagu kõik teisedki ning et inimvõimetel pole mingeid piire.

Kõik tänased meistrid on eilsed õpipoisid. Seega vaadakem hoolikalt endi ümber, osa tänastest kohmakatest esimestest sammudest on kindel teekond meisterlikkuseni!