Raul Sööt mängis enda ja Coltrane´i muusika kuulajale hinge

21. september 2006

Raul Söödi rahvusvaheline kvintett andis Coltrane´i juubelile pühendatud kontserdil kuulajale impulsse, mille mõju jagub märksa kauemaks.

Kolmapäeval, 20. septembril andis Raul Sööt oma rahvusvahelise kvintetiga BonBon Jazz Lounge´is kontserdi pealkirjaga „Legendid – John Coltrane 80”. Selleks et kontsert Coltrane’i auks oleks ikka õige kummardus, nagu Sööt paar päeva tagasi antud intervjuus ütles, kõlasid vaheldumisi nii Söödi enda looming kui tõlgendused Coltrane’i lugudest.

Kontserdill kuuldut mõttestab Sandra Preiman.

Et kummardus Coltrane’ile algas legendaarse saksofonisti enda loominguga, oli üsna iseenesestmõistetav. Esimese loona kõlanud tume „Equinox” tõi igal juhul John Coltrane’i ruumi sisse, nii et ta kuulajaile kogu ülejäänud kontserdi, hetketi rohkem või vähem, kohalolevana tundus. Olgugi et laval oli Söödi kvintett, jäi Coltrane ikka kuskilt silmanurgast vaikselt kumama, ja nii õigupoolest pidigi olema.

Teatud mõttes mõjusid Coltrane’i lood Söödi kvinteti esituses isegi kergendusena. See ühest küljest konkreetselt osutatav meeletu intensiivsus, mida me Coltrane’i loomingu puhul nii hästi tunneme, on samal ajal kuidagi salakaval ja varjatud. Coltrane piirab ümber ja me laseme sellel vabalt juhtuda. Ja järgmisel hetkel ei suuda ometi mõista, miks see sissehaaratus ikkagi natuke raskelt mõjub. Just seda tunnet suutiski Söödi rahvusvaheline kvintett pisut leevendada.

Coltrane jäi ohutusse kaugusesse, ent publik võis tema loomingust siiski osa saada. Võimalik, et sellele aitas kaasa ka Söödi kvinteti mitte nii rangelt traditsiooniline pillikoosseis – lisaks trummidele, bassile, trompetile ning saksofonile oli laval pehme kõlaga vibrafon ning klaveri asemel Fender Rhodes, mida muuseas mängisid vaheldumisi nii trompetimees Jarkko Hakala kui vibrafonimängija Kristof Jasik.

Ent Coltrane jääb siiski alati Coltrane’iks. Ja nii ei saanud ka Söödi kvintett seda kummalise raskusjõuga harmooniatemaagiat päris eemal hoida. Kui ühel hetkel mõjusid Kristof Jasiki vibrafoniakordid vertikaalsete tasakaalustajatena, siis järgmisel hetkel laskis Söödi saksofoni ning Hakala trompeti koosmäng Coltrane’il taas ohtlikult lähedale tulla. Seda läbi nende pikkade improvisatsioonide, mille lõppu meloodia vertikaalses suunas on raske ette aimata. Mis puudutab Kristof Jasiki improvisatsioone, siis need pälvisid kuulajate tähelepanu ehk kõige rohkemgi.

Täielik vabanemine Coltrane’i raskusjõust toimus aga läbi Söödi enda loomingu, mida kvintett samuti esitas. Need olid hoopis teistlaadi kontsentratsiooniga lood. Ville Herrala lõi korduvate bassikäikude abil tunduvalt vabama atmosfääri. Sama tulemuseni jõudis Hakala klahvpillidel. See oli justkui juhatuseks, et pilk taas seestpoolt välja pöörata.

Raul Söödi pala ’’One More Secret’’ oleks olnud suurepärane lõpetus John Coltrane’i mälestuskontserdile, õige juhatus Coltrane’i energiaväljast eemale. Kuid miski jäi inertsist kuulajates siiski edasi liikuma – lisaloona kõlas Raul Söödi kvinteti esituses Coltrane’i „Giant Steps”.