RAUL SÖÖT soovib keskenduda uutele ideedele

12. september 2006

Saksofonist Raul Sööt teeb 20. septembril koos kolleegidega Soomest, Poolast ja Saksamaalt kummarduse John Coltrane´ile. Ivo Heinloo intervjueeris sel puhul Raul Sööti.

Saksofonist Raul Söödil on praegu kiired ajad. Lisaks džässmuusika õpetamisele Eesti Muusika- ja Teatri Akadeemias ning Viljandi Kultuuriakadeemias tegeleb ta uue albumiga ja valmistub ka mitmeks lähitulevikus ees seisvaks kontserdiks. 20. septembril astub ta Sügisjazzi raames BonBon Jazz Lounge’is üles oma kvintetiga, kuhu kuulub muusikuid Poolast, Soomest ja Saksamaalt. Kava kannab pealkirja “Legendid – John Coltrane 80”. Siiski leidis Sööt aega, et enne kontserti mõned mõtted vahetada.

Raul Söödiga vestles Ivo Heinloo.

Mida esitate 20. septembril BonBonis?
Umbes pooleks John Coltrane´i ja minu originaallooming. See kontsert on kummardus Coltrane´i poole, ent ei saa öelda, et see oleks täielikult Coltrane´i võtmes. Me kõik oleme muusikutena omamoodi ja seda on ka Coltrane. Kui ma kirjutaks Coltrane´i moodi lugusid, siis ei oleks see ju mingi kummardus.

Kuidas selline rahvusvaheline seltskond kokku sai?
See seltskond koosneb valdavas enamuses minu Kopenhaageni-õpingute aegsetest sõpradest ja veel mõnest muusikust, kellega ma olen kokku puutunud. Peale Andrea Marcelli olen kõigi teistega varem koos mänginud.

Missugune su isiklik suhe Coltrane´i muusikaga on?
Temast ei saa mööda minna. Coltrane ei ole minu jaoks küll kõige tähtsam, sest muusikat, sealhulgas džässmuusikat, on väga palju. Aga Coltrane´i fänn olen ikka.

Milles Coltrane´i fenomen peitub?
Palju räägitakse Coltrane´i teostest, kuid ikkagi seoses tema interpretatsiooniga oma loomingust ja erinevatest standarditest. Ma arvan, et see, mis inimesi Coltrane´i esituslaadi juures paelub, on keskendumisvõime, mida Coltrane on oma muusikasse paigutanud. Tema energia jõuab läbi salvestuste meieni ka veel tänasel päeval.

Kas on mõni Coltrane´i omadus, mis sind muusikuna rikastaks?
Kontsentratsiooni pole kunagi ilmselt liiga palju. Nagu öeldud – see, miks muusikud siiamaani Coltrane´’i poole kummardusi teevad, tuleb ikkagi tema meeletust keskendumisest teostele, millega ta parasjagu tegeles. Ja muidugi ka tema töövõime. Inimene peab asja väga palju investeerima, et ta jõuaks mingile tasemele.

Palju on arutletud selle üle, et kui Coltrane veel elavate kirjas oleks nagu mõned tema kaasaegsed, siis missugust muusikat ta praegu teeks?
Raske öelda. Inimesed on erinevad. Keegi jääb alati pigem selleks, kes ta oma hiilgeajal oli, ja püsib samas võtmes edasi. Keegi käib pidevalt ajaga kaasas ja muudab oma vormi, jäädes jätkuvalt innovatiivseks. Ja mõni elab ka kauem, mõni vähem.

On teada Coltrane´i huvi erinevate religioonide vastu, millest ta inspiratsiooni ammutas. Kas sina usud mingisse kõrgemasse jõudu, kõiksusesse?
Kõrgem jõud on kahtlemata olemas, seda ei olegi vaja uskuda. Igasugune tegevus siin maailmas on kõrgema jõu avaldumine ühes või teises vormis. Küsimus ei ole selles, kes mida usub, vaid kui tihti see meelde tuleb ja kas seda üldse teadvustatakse.
Energiat on vaja tunda, mitte ilmtingimata sellest aru saada. Tihti öeldakse, et keegi saab või ei saa aru kunstist. Ma usun, et vahetu ja isetu kontakt kõiksusega, kas siis kellegi tegu või ütlus, on midagi sellist, mida igal inimesel on võimalik ära tunda. Siin ei loe lugemus, muusikaline haridus või muu säärane.

Tegid eelmisel aastal projekti Hendrik Sal-Salleriga, kus kohandasid tema lugusid bigbändile…
See projekt oli minu jaoks lot of fun. Hindamatu kogemus ja väga hea koostöö nii Hendriku kui bigbändiga. Kõik osapooled olid selles projektis hästi entusiastlikud. Arranžeerija on alati mingis mõttes palgatööline, tema juurde tullakse ideedega. Palju on mehaanilist arranžeerimist, kus tegelikult loomingulist input´i arranžeerija poolt ei ole. Harmoonia ja kontseptsioon jäävad samaks, lihtsalt koosseis muutub. Antud juhul muutus lugudes väga palju. Lisaks kirjutasin uusi osi juurde, milleks see materjal mind inspireeris.

Igasugune materjal sind ei inspireeri?
Kahtlemata. Ma usun, et igasugune materjal igasuguse inimese juurde ei tulegi. Aga kunagi ei tea. Kui ühel hetkel see situatsioon on käes, siis selgub.

Kumb sulle rohkem meeldib – stuudios lugusid kirjutada või neid elavas esituses ette kanda?
Mõlemal on omad võlud, neid ei saagi päriselt võrrelda. Pop-produktsioon baseerub võib-olla rohkem stuudio manipulatsioonidel ja kasutab neid ära. Improvisatsiooniline muusika rõhub niikuinii pigem elavale esitusele.

Kuidas sa kommenteerid džässi muutumist üha elektroonilisemaks?
Elektroonika ei ole muusikas uudis juba tükk aega. See on meie igapäevaelu osa ja seda eitada oleks suisa rumal. Alati on olemas puriste, kes räägivad õigest džässist ja õigetest pillidest, mina nende hulka kindlasti ei kuulu.
Elektroonika pakub suuri võimalusi kõlavärvidega eksperimenteerida. Aga midagi uut siin ei ole. Me elame tänapäevases ühiskonnas, mitte kusagil mägedes või küünlavalgel. Mina viibin urbanistlikus keskkonnas ja elektroonika on osa minu väljendusvahenditest.

Urbanism – mida see muusikas peaks tähendama?
Tõepoolest, muusika on ikkagi muusika. Urbanism tähendab seda, et meil on teistsuguseid väljendusvahendeid. Helid linnas on erinevad helidest näiteks kusagil jõe ääres. Uksest välja astudes ei kuule sa kõigepealt mitte linnulaulu, vaid ehitusmüra, autosid tänavatel jne. Elu linnas on teistsuguses vormis kui elu vabas looduses ja muusika annab sellele sisu.

Kui jutuks tuleb meie kultuuriruumi džässipilt, räägitakse tihti põhjamaisest kõlast. Kas see on tõesti olemas ja äratuntav?
Siin on tegu ilmselt kuulajapoolse interpretatsiooniga. Erinevus on tõepoolest olemas selle vahel, kuidas mängitakse muusikat Põhja-Euroopas ning näiteks Lõuna-Ameerikas. Seda võib analüüsida ja tuua välja detaile, mis erinevad väljendusvahendites ja meloodiaarendustes. Aga džässmuusikas loeb ikkagi see, palju sa tead harmooniast ning kui hea kuulmise ja kiire taibuga oled. Milliselt maalt pärit, ei mängi nii suurt rolli. Lääne traditsioonil põhinev muusika kirjapanemise viis on peaaegu kõikjal sama. Džässi keel on universaalne.

Tegeled peale muusika kirjutamise, arranžeerimise ja esitamise ka õpetamisega. Kas muusikapedagoogi töö on sind muusikuna mõjutanud?
Kõik mõjutab, kaasa arvatud pedagoogitöö.See on pannud asju teistmoodi nägema. Kui ma puutun kokku tudengitega, siis märgates kellegi juures vajakajäämist, leian enda puhul tihti midagi sarnast. Õppeprotsess on kindlasti ka isikliku arengu peegel. See on vastastikune panustamine kogu Eesti džässmuusika arengusse, nii õpetaja kui õpilase poolt.
Samas, instrueerimisse läheb suur hulk aega ja energiat, mida võiks kulutada ju ka harjutamise ja kirjutamise peale. Aega tuleb teistmoodi organiseerida. Peale pikki päevi, loenguid ja individuaaltunde on vaja taastuda. Harjutamiseks eriti aega ei jää. Selleks, et jätkata täishooga kirjutamise vallas, tuleb pedagoogiline tegevus mingil hetkel ilmselt lõpetada. Hetkel ma tunnen kontserttegevusest rohkem puudust, tahaks sellele lähitulevikus suuremat tähelepanu pöörata.

Lõpetuseks – kas sa töötad praegu uue albumi kallal?
Jah, lisaks Coltrane´i kavale ja bigbändiprojektile, millest Eesti Raadiosse tuleb novembri algul live-kontsert, tegelen ka oma albumiga. Soolomaterjali hakkasin salvestama augustikuus. Kasutan kaasaegse tehnika võimalusi ja omajagu elektroonikat. Lasen sõpradel erinevates maades ning stuudiotes muusikat sisse mängida, et siis seda kombineerida.

On sul plaanis ka mõne varasema projekti juurde tagasi pöörduda?
Seda mitte. Aeg-ajalt ma küll tulen tagasi vanade armsaks saanud lugude juurde, et neid uuesti esitada. Aga kuna pidevalt tuleb uut materjali juurde, siis ma pigem mängin seda hetke, mis praegu on. Mul on ka sahtlisse kogunenud asju, mida tahaks plaadi peale panna. Kui see on tehtud, saab minna edasi.

Raul Sööt 5tet (Eesti-Saksamaa-Soome-Poola)
“Legendid – John Coltrane 80”
20. septembril kell 20.00 BonBon Jazz Lounge´is
Pilet 150/100 krooni