Kontserdikaja: Raul Vaigla tõi Jazzkaarele mõnusat elevust

30. november 2003

Basskitarrist Raul Vaigla, eesti muusikamaastiku vaieldamatu raudvara sütitas publiku innukalt kaasa elama. Ei pääsenud Eesti-Soome ansambel Soul of Basses Band esmaspäeva õhtul ka lisapalast (Jimi Hendrixi Purple Haze), mis oleks publiku ja muusikute soovil ehk veel pikalt kestnud, ent aeg seadis omad piirid.

Raul Vaigla projekt lõi Viru Grande saalis öise suurlinna salapärastest rütmidest tulvil atmosfääri. Muusikutele rohkeid soleerimisvõimalusi pakkunud kaasahaarava kontserdi tipphetki oli grupi kahe löökpillimängija, Mamba ja Sami Kuoppamäki teineteist osatav ja ületrumbata püüdev duett. Rohkeid aplause teenis ka milesdavisliku kõlaga trompetist Tero Saarti ja külalisesinejana üles astunud saksofonist Raul Sööt.

Anneli Lepp ja Tõnis Tatar rääkisid kontserdil käinutega.

Roland Pärn, töökaitsevahendite maaletooja: “Väga kihvt! Veidi sellist groove´i ja fusion´it. Minu üllatuseks oli neil väga kõva soome trummar. Vaiglal, trummaril ja trompetimängijal oli väga hea omavaheline kontakt – tõeliselt tugev trio.
“Soul of Bass” plaat on mul ammu olemas. Hoopis teine tunne on seda muusikat kontsertil kuulata kui oled plaadiga enne tuttav. See lihtsalt annab nii palju juurde. Jazzkaarel tuleks ka esinejate plaate enne promoda, et inimesed oleksid muusikaga tuttavad ega tuleks niisama külmalt kontsertidele.
Vaigla puhul meeldib mulle see, et ta otsib alati midagi uut. Ta võiks küll rohkem rahva poole vaadata – ta on kogu aeg küljega… Oleks visuaalselt nauditavam.”

Kristiina:”Funky on tagasi! Mulle meeldib, kui laval on head pillimehed. Eriti meeldis, et laval oli kaks löökpillimängijat. Ma arvan, et bassiga üksi on väga raske ilma teha. Klahvpillimängija Aare Põder esines tuntud headuses. Minu jaoks oli problemaatiline esinemise koht (Viru hotelli Grande saal). Igatseks mõnusamat ruumi, aga sellist vist hetkel Tallinnas polegi.”

Leila Vaigla, Raul Vaigla abikaasa: “Ma ei ole väga objektiivne kommenteerima, kuna mu abikaasa mängis seal, aga kontsert õnnetus. Feeling oli olemas. Palju nüansse. Oli näha, et nad olid pisut pinges, aga meeleolu oli positiivne. Intiimsest õhkkonnast jäi pisut puudu, ruum jättis liiga konverentsisaali mulje. Mõned tehnilised apsud olid, aga need on tühi-tähi, kui kontakt publikuga on olemas. See on see, mille järgi vaadata, kas kontsert õnnestus või mitte.”

Robert Vaigla, Raul Vaigla poeg: “Mina olen liiga kriitiline hindaja. Mõned apsud tulid sisse, aga muidu läks hästi. Peaasi, et rahvale meeldis.”