Rebecca Kontus: „Muusika, see ongi minu armastus“

11. veebruar 2016
Silvia Luik

Tänavuse aastal detsembris täitub kuulsal prantsuse šansoonilauljataril Edith Piafil 100. sünniaastapäev. Andekas muusik Rebecca Kontus, kes on aasta Pariisis õppinud, esines Jõulujazzil Kumu auditooriumis tribuutkontsertkavaga „Edith Piaf 100“.

 

Rebecca Kontust intervjueeris Silvia Luik.

 

Mis on Teie jaoks muusika? Mis tundeid muusika Teis tekitab?
Minu jaoks muusika on kõik tunded. Ma ise olen kirjutanud lugusid siis, kui on rõõmus tuju, siis, kui on kurb tuju, kui on aktiivne ja passiivne olek – muusikasse võib kõike panna, muusikas väljendubki elu.

 

Kust algas Teie huvi muusika vastu? Kuidas leidsite tee muusikani?
Ma olen laulnud väikesest peale, sest mu ema laulab ja tegelikult kõik meie perest laulsid. Ma ei saa öelda, et see oli muusikakoolist, sest see oli midagi, mida kõik me peres tegid. Aga võiks öelda, et põhikooli lõpus tekkis suurem huvi: meil Pärnus oli hästi tore muusikaõpetaja, kes korraldas koolis solistide võistlusi ja arvatavasti tema näitas mulle suuna kätte, et ma hakkasin muusikat enda omaks pidama.

 

Kuidas on Pärnu muusikaõpetaja Teid mõjutanud?
Ma arvan, see ongi see, et noorele inimesele pead suuna ette andma, pigem just juhatama, aga mitte konkreetselt ette näitama, kuidas miski käib. Pigem näidata huvi enda eeskujuga – sest ta oli ise hästi muusika sees ja kui tavaliselt õpetajad tahavad vahetunnis aega endale võtta, siis temaga tegime just vahetundides proove, pidevalt laulsime muusikaklassis, kas siis solistide konkursi jaoks või ansambliga tegime proove. Ta oli kogu aeg hästi avatud koos musitseerimiseks.

 

Kuidas on see solistide konkurss Teile toeks olnud?
Tegelikult ega ma alguses seal midagi ei võitnudki ja mind võeti laulukoori ka üsna üle kivide ja kändude, kuna minu hääl on selline kare ja ragisev, see ei ole selline puhas, selge korraliku tüdruku hääl. Mu ema on ikka mulle jutustanud lugu, kui ta algklassi muusikaõpetajaga rääkimas käis, kes olevat imestanud: „Näe, ja Rebecca laulab. Mina olen tal ikka pigem tasa palunud olla.“ Aga näe, mõned inimesed ei saa aru, kui neil kästakse vait jääda. (Naerab) Ma ise olen eluaeg armastanud laulmist ja muusikat – see ongi minu armastus. Aga solistina laulmine, eks see natuke on ikka nii, et kui hakkad sellega tegelema ja treenima, siis hakkab rohkem meeldima. Ja eriti veel, kui keegi teine arvab, et see mida teed, on midagi väga ägedat, siis see annab veel tuult tiibadesse.

 

Olete ise hästi palju muusikat kirjutanud. Kes on Teie eeskujud?
Tegelikult on nii, et väga sageli olen pärast kontserti energiat täis. Näiteks, kui lähen koju, siis tunnen, et tahaks veel musitseerida ja muusika tahab välja pääseda, siis enamasti sünnivadki mõned uued lood. Aga minu eeskujud – ma arvangi, et tegelikult iga kontsert mõnes mõttes inspireerib. Kui nimesid tuua, siis mulle väga meeldib Chaka Khan, Ella Fitzgerald, Josh Groban, Richard Bona ning tegelikult on neid veel palju. Mõnes mõttes Pariis oli minu jaoks hea keskkond, sest seal kogu aeg oli ja toimus midagi ning selle muusika kvaliteet oli nii hea ja inspireeriv.

 

Mis stiili või ajastu muusikat peate kõige rohkem enda omaks?
Ma ei oska niimoodi öelda. Mulle meeldib sving, mulle meeldib popmuusika. Ilmselt minu stiil on popp-, rokk- ja jazzmuusika vahepeal. Need lood, mis minust välja tulevad, on mingisugune segu, kogu selle kompoti sümbioos.

 

Kuidas leidsite enda jaoks Edith Piafi loomingu?
Pariisist. Tema muusika sümboliseerib minu jaoks Pariisi nostalgiat ja kuna ta on ikkagi nii tugeva jälje sinna jätnud, siis ei saa sellest väga mööda minna. Näiteks, kui keegi mängib Edith Piafi lugu, siis tahes-tahtmata on see Pariis. Seal on akordion, seal on kohvikud.

 

Ka sellepärast on täna instrumendivalikus akordion?
Jah, akordion on minu jaoks Pariisi hõng.

 

Mida on Edith Piaf Teile õpetanud?
Elus peab armastama ja ei tohi kibestuda, kõik muu läheb mööda. Tuleb armastada, armastada ja armastada. Nagu Edith Piaf on ühes filmis ise öelnud: „Minu soovitus noortele – armastage! Minu soovitus vanadele – armastage!“ See väljendub tema muusikas ka. Kuigi tema elu oli kaootiline, ta ei kibestunud. Ta elaski oma emotsioone muusikas välja. Sa enne küsisid, mis on minu jaoks muusika – seal sa eladki ennast välja, väljendad nii oma kurbust kui ka rõõmu.

 

Kas Edith Piafi elulugu kajastub ka tema muusikas?
Jah, kindlasti. Kui sa ikka reaalselt oled tänavalaps, siis seal ikka seda lusti ja lillepidu ei ole. Väga paljud laulud väljendavad konkreetselt tema mõtteid ja lauludes kasutab ta veel erilist žargooni, mis ei ole väga pehmelt öeldud. Aga tavaliselt ta ütleski kõike otse ja päris räigelt välja, mida ta arvas.

 

Kuidas võrdleksite end Edith Piafiga?
Ei võrdlekski. Ta armastas muusikat ja ma armastan muusikat. Tänasel kontserdil ka ma ei hakka Edith Piafi jäljendama, me esitame tema loomingut teatava pieteeditundega. Ei keera neid lugusid päris bepop’iks ja ei muuda meloodiaid ära. Aga üritame võimalikult sarnaselt ja pehmelt läheneda. Eks ta on veidike teistmoodi ja me ei matki kedagi.

 

Mida õpetas Teile Pariisi-aeg?
Olin Pariisis 2010. aastal, see on ainult ilusad päevad, tänavad, kohvikud. Mul on maailma kõige paremad emotsioonid Pariisi linnaga. Nagu üks Edith Piafi lugu algab: ilusad päevad ja kergus – see ongi minu Pariis.

 

 

Millised on Teie edasised plaanid?
Mul tuleb siin jõuluajal veel kontserte koostöös Hedvig Hansoni ja Kadri Voorandiga ning Credo-Allika kammerkooriga, kus esitan rohkem oma lugusid. Praegu kindlasti plaanin Eestisse jääda.

 

 

Rebecca Kontus & Band „Edith Piaf 100“ Kumu auditooriumis 9. detsembril 2015. a.
Koosseis:
Rebecca Kontus – laul
Tiit Kalluste – akordion
Joel Remmel – klahvpillid
Taavo Remmel – kontrabass
Kaspar Kalluste – trummid

 

Vaata kontserdi fotosid siit.