Rebecca Kontus tõi kevade tartlaste südameisse

27. aprill 2013

Sombune tudengilinn muutus Pariisi bulvariks, kui lauljatar Rebecca Kontus Tartu Jazz Clubis oma valdavalt prantsuskeelset loomingut esitas. Publikuga vestles Katrin Köbas.

Nagu Rebecca ise ütles, ei kirjuta ta lugusid inimestele, vaid inimestest. Nii võis ka iga kuulaja leida ennast flaneur’i rollist: rändajana prantsuse tänaval, vaatlemas inimesi ning panemas oma peas kokku just sellist lugu, nagu süda ütleb. Seega sai taas kinnitust ühe tuntud eesti muusiku öeldu, et laulu sõnu ei peagi tingimata mõistma – meloodia juhib kujutluspildi tekkimist ning eneselegi ootamatult võib selguda, et kuulaja peas tekkinud kujutlus polegi nii erinev sellest, mis loo autoril endal mõttes on olnud. Valge vein, õitsevad puud ja aprillikuine Pariis pugesid tartlaste südamesse ning lause „Je ne veux pas travailler!“ (“Ma ei taha töötada”-pr.k.) jäi tahes-tahtmata kummitama.

Publiku kommentaare:

Kati, juhiabi: Rebecca on nii armas ja musikaalne, et ei oskakski ühest reede õhtust rohkemat oodata. Ma ei ole küll muusikakriitik, aga Rebeccas on see miski, mis lihtsalt sunnib teda kuulama. Temast õhkub seda soojust, mis tõesti tekitab tunde nagu viibiksime aprillikuises Pariisis.

Kaur (23), tudeng: Kui laval on kontrabass, on see minu jaoks juba pool võitu – olen suurte pillide austaja! Lisaks veel klaverimäng ja mõnusalt salapärane vokaal ning ongi kirsiga tort valmis!

Kärt (28), nautleja: Kui aus olla, siis ma päris rahule ei jäänud. Muusika oli ilus, seda küll, aga ma olen eesti keele austaja. Rebeccat pole varem kuulamas käinud, aga ma arvasin, et tal on rohkem emakeelseid lugusid. Võib-olla ongi, aga lihtsalt täna ei esitanud neid eriti. Samas see õhkkond, mis klubis tekkis, oli ikkagi täiesti väärt, et viibida täna just siin jazziklubis, mitte kuskil mujal.

Juhani (31): Ma ei ole kunagi päris hästi aru saanud, miks jazzmuusika nii populaarne on. Minu jaoks on see kuidagi liiga rahulik. Sellele kontserdile sattusin ka pooljuhuslikult. Aga isegi täitsa meeldib – ilmselt on siis täna lihtsalt niisugune rahulikum tuju. Muidugi, hästi kihvt on vaadata, kuidas muusikud ise laval sada protsenti naudivad seda, mida teevad!

Jüri, pillimees: Noori inimesi laval on alati hea vaadata. Ja seda parem, kui nad kuulmismeeli ka hellitavad. Olen kogu elu muusikaga vähemal või rohkemal määral seotud olnud ja Jazzkaare kontsertidel üritan ka ikka alati käia. Pettunud pole seni veel kordagi. Ma olen kahe käega selle poolt, et meie muusikud käiksid välismaal ja teiste riikide artistid tuleksid võimalikult sageli siia. Nii mitmekesistame siinset muusikamaailma – tänane õhtu oli ehe näide.

Rebecca Kontus
Tartu Jazz Club, 26. aprill kell 21.00

Rebecca Kontus – vokaal

Henri Peipman – klaver

Taavo Remmel – kontrabass