Reede: Erdmann ja Sooäär tegid laval nalja

01. mai 2005

Reedel esines Sakala väikeses saalis Eesti-Saksa duo Jaak Sooäär-Daniel Erdmann, lähenedes muusikale läbi oma tavapärase huumoriprisma.

Reede õhtul, 29. aprillil, pakuti publikule magustoitu. Lihtsa eesti inimese magustoiduks on ikka mõtlemine olnud ja sedalaadi mõtlemist pakuti kuulajatele ka seekord. Väikese muigega satiirilisi lugusid esitades panid Daniel Erdmann ja Jaak Sooäär kogunenud aeg-ajalt tõsiselt mõtlema ja kohati äratundvalt muigama.

Esinemise üllatuslikumaks momendiks kujunes Erdmann-Sooääre vaba improvisatsioon koos lavale kutsutud Anne-Liis Polliga.

“Meie muusika ongi üks suur eksperiment,” teadustas Jaak Sooäär ning lisas, et kolmekesi koos pole kordagi varem esinetud ega ka proovi tehtud. “Jazz käibki nii, et inimesed tulevad lavale ja hakkavad panema.”

Anne-Liis Polli sõnul sündis idee päev enne kontserti. „Kuid kuna ma ise olin just tööl Viljandi Kultuuriakadeemias ja teel bussiga siia, siis ma proovi muidugi ei jõudnud,” rääkis Poll. „Saime laval kokku, isegi mingit saundi ei saanud eelnevalt proovitud. Jaaguga olen ma enne ka tööd teinud Tartus improvisatsioonifestivalil, kuid selle koosseisuga nüüd siin oli esimene kord. Publikut ma ei näinud, kuid ma tundsin, et ilmselt kuulasid nad üsna huviga. Võib-olla nende jaoks oli mõnigi heli ekstreemsem, kui sellises klassikalises jazzis kuuldud. Minu arust võtsid nad väga hästi vastu.”

Eksperimendiga jäi rahule ka Jaak Sooäär. “Jazzi-improvisatsioon ja klassikaline improvisatsioon sobivad väga hästi kokku ja leiavad sellise ühisosa,” rääkis Sooäär. „Ei ole eraldi selline free-jazz ja klassikaline improvisatsioon, need sobivad väga hästi, kui inimesed on piisavalt vabad ja avatud.”

Uudise pani kirja Mari Hiiemäe, publiku emotsioonid korjas kokku 16-aastane Eliis Vennik Jazzkaare veebitoimetusest.

Janne (25), tudeng „Nii mõnus äraolemine oli. Aeg ja koht olid paigas, mõnus salongilik tunne tekkis – oleks veel klaas veini ka olnud. Jah, vägagi rahule jäin, arvasin juba enne, et see saab väga meeldiv elamus olema. Inimesi oli kuidagi vähem, kui arvasin, mõtlesin, et selline muusika läheb rohkem peale, aga saalis oli täitsa palju vabu kohti. Arvan, et ostan plaadigi, see on just selline muusika, et kodus külalisi vastu võttes sobib taustaks väga hästi.”

Martin (52), pensionär: „Tublid mehed, kohe näha, et tahavad muusikat arendada. Väga tänuväärt üritus ja paistis, et kuulajatele meeldis, aga ega ma nii suur jazzi armastaja ei olegi, lisalugu oli juba päris väsitav. Mulle ikka meeldivad teistsugused koosseisud, sellised, mis noorpõlve natukene meenutavad. Naine tõi mind siia. Saksofon tegelikult meeldis küll.”

Karli (18), kooliõpilane: „Ma ei oskagi seda suurt kuidagi kommenteerida. Tulin kuulama, sest mul on kooli vaja jazzüritusest retsensioon kirjutada ja see tundus kuidagi üsna normaalne üritus olevat. Tundub, et selle koolitöö kirjutamisega läheb raskeks, ei äratanud minus eriti mingeid emotsioone. Saalis ei olnud üldse õhku, see häiris. Olen ikka paar korda varem kaa jazzi kuulamas käinud, aga tavaliselt ikka midagi elavamat.”