Kontserdikaja: Reede: Youssef ja Fresu esitasid filosoofilist muusikat

30. aprill 2005

Reedel rõõmustasid Jazzkaare külastajaid Dhafer Youssef & Paolo Fresu, esitades voolavmeditatsioonilist sufi-jazzi. Loe, kuidas kontsert kuulajatele mõjus.

Reedel, 29. aprillil täitsid Tuneesia päritolu Dhafer Youssef (oud, vokaal) ning itaallane Paolo Fresu (trompet) Sakala suure saali voolavmeditatsioonilise sufi-jazziga. Tõeline pärl kõigile, kellele meeldib araabia oudimäng segatud elektroonilise ämbiendi ning nu-jazzi rütmidega.

Dhafer Youssef on häälevõlur, ta paneb ühteainsasse ohkesse kogu maailma valu ja ühteainsasse nooti kogu maailma ilu. Imehääl oli ka Fresu trompetil, mis tantsis oma helidega väljapoole aega. Publik viibis otsekui maagilisel seansil, rännakul pisikeste ja suurte maailmade vahel, sest nii palju õhku ning hingamisruumi kuuldi-nähti sellel Jazzkaarel esimest korda.

Jazzisõpru oli kokku tulnud neid kuulama kogu Sakala saalitäis. Nende esitus oli võrreldav mingisuguse rituaaliga, iidsest traditsioonist haaratud, endas meeletut jõudu ja harmooniat kandes. Sellisele müstilisele ideoloogiale lisas maisust aega-ajalt esile kerkiv rütmikus ja inimlikkus.

Dhafer Youssefi vokaal oli kõlavuse ülivõrre, mis esmalt meenutas islamimaade minarettidest kaikuvaid palvekutseid uskujatele, teisalt väljendas hääl aga meeletut vabadust ja täiust.

Paolo ja Dhafer suhtlesid laval omavahel samasuguse härduse ja vabadusega, nagu suhtlesid omavahel nende pillid, vokaal ja rütm. Kontserdi lõpusirgel kaasati publik, kelle häältega Youssef meloodiat kokku sobitas.

Publiku arvamust käisid uurimas Jazzkaare veebireporterid Helen Oja, Katre Pilvinski, Marit Mihklepp, Karina Vabson, Miina Mälgand, Katrina Sokk ja Katre Kasemägi.

Jaan-Eik Tulve, ansambli Vox Clamantis dirigent: „Fantastiline hääl. Esinemine oli kantud traditsioonist, sufi muusika ja islam. Youssefi ning trompetisti koostöö kujutas endast huvitavat elamust. Arvan, et Youssef oleks võinud veelgi tugevamalt oma kultuuri esile tuua, minu jaoks jäi esitus veel pistu liiga läänelikuks. Minule isiklikult see kultuur ja traditsioon võõras ei ole. Areng kultuurisügavuste suunas võinuks olla veelgi sügavam. Aga samas, et lääs sellist muusikat vastu võtaks, tuleb sellesse päris palju lääneelemente sisse põimida.”

Peeter Volkonski: “Sufidel on ju see asi, et aega ei ole. Selles mõttes, et aja mõistet justkui pole. Seda saab võrrelda pornoga, et vastupidine. Mul just üks tuttav rääkis, kes oli lugenud Umberto Ecco mingit asja, kus oli öeldud, et pornofilmi eristab teistest filmidest see, et seal on aeg reaalaeg, seal ei monteerita. Kui keegi läheb seksi vahepeal suitsu tegema või kamina juurde, siis ongi täpselt niimoodi, et tegelane läheb voodist kaminani, ei monteerita, on reaalaeg, ajal ei olegi tähendust.”

Ivar Mägi (28), lennujuht: “Natuke unine oli. Kutsuti koju, aga teed ei leia – selline tunne tekkis. Ma pole küll muusikaspets, kuid see võimas hääl tuletas tiibeti munkasid meelde. Ja mõlemal oli ideaalne klapp. Inspireeriv oli filmimuusika mõttes. Silme ette ilmusid kaadrid, kus auto sõidab ja vihm peksab vastu akent. Ise kujutasin ennast selle muusika sisse. See oli tõeline maailma muusika, kui oleksin eeluurimist teinud, saaksin kaasa mõelda. See oli vapustav kontsert, äratas mu täiesti üles.”

Pilleriin (29), infotehnoloog ning Kaire (33), müügiinimene: “Oleme täiesti hüpnotiseeritud. Väga hea oli, kohati tunne nagu seansil. Müstika puges sisse ja toimis kuidagi seespool. Ja see tõeline mägede poja hääl. Tavaliselt analüüsime muusikat, et see oli nüüd halvasti ja tema mängis suurepäraselt, kuid seekord oli üleüldine hea olek. Ei jälginud vigu. Hüpnootiline, uinutav, mõnus – kõik, mida reede õhtuks vaja on.”

Britt (28), musikaalne tantsija: “Sõnulseletamatu. Muusika ajal kangastusid silme ette kõrberahvaste rändamised ja nende tohutud kannatused. Maailm täis kirjeldamatuid pilte. Alguses võttis sisseelamine aega, hääle lisandumisega oli kohe kõik paigas. See hääl lihtsalt viis kaasa endaga. Tohutult sümboleid. Minul tuli meelde kõrbeliivatorm. Väga võimas elamus.”

Otto (21), tudeng: “Spets asi, kuid minu jaoks tiba igav. Mulle meeldib rohkem selline trummidega asi. Vokaal oli super ja see oudi. Meditatsioonimuusika, rütmi ma sealt ei leidnud. Siiski parim oli Lloydi kontsert, pärast seda olin mitu tundi ahastuses ja mõtlesin ainult sellest.”

Madis (18), õpilane: “Muusika oli hea. Muusika, mida kuulad, peaks vastama sinu emotsioonidele. Hetkel olidki tunded natuke kurvad, melanhoolsed, rahulikud, samamoodi oli ka kontsert. Kuulama peab seda, mis hetkel peale läheb. Sämplid meeldisid, lasteaiataust oli hea. Natuke üle oli pingutatud selle kajakahäälega. Aga seda saab hiljem teada, sest mulle pole see asi veel kõik kohale jõudnud. Võib-olla seda kõike oli liiga palju, võib-olla mitte.”

Liisi Vähi, gümnaasiumilõpetaja: „Minule jättis väga sügava mulje. Jazzipillidest on trompet mul kõige lemmikum. Hindan väga ka araabia muusikat, ja praegune kontsert oli vahva segu Euroopa ja Araabia kultuuridest. Ääretult huvitav rännak! Kõik siiani nähtud esinejad on hästi erinevad olnud.”

Peeter, teenindaja: „Tegelikult ma teadsin, mida oodata. Dhafer Youssefil on müstiline vokaal. Kui aus olla, siis muusikast ma väga palju ei teagi ja kontserdist sai ka tänu visuaalsele küljele ilusa kogemuse. Traditsioonilise etnomuusika kokkumäng. Trompetimäng oli põnev.”

Henno, pensionär: „Täielikult rahvusvahelisel tipptasemel muusika. Tavapärasest jazzmuusikast ikka hoopis erinev, uuem suund, muusikud leiavad järjest uusi võimalusi ja väljundeid, kuhu suunas areneda.”

Grete (23), muusikaterapeut: „Väga hea asi, huvitav, kas neil plaati ka on? Kõik väga head asjad mõjuvad natuke šokeerivalt, nii ka see. Muusikaterapeudina oleks seda muusikat hea kasutada, kuna on väga pildiline ja paneb kujutuse tööle.”

Aoi Matsushima (40), Londonis töötav Jaapani ajakirjanik: „Kuulsin neid esimest korda Londonis. Seekord oli teistmoodi – akustilisem. Dafer Youssef on ise instrument ning mulle meeldis väga tema ja Fresu vaheline dialoog. Nende etteaste oli väga vaimne.”

Kristi (25), meediainimene; Eva (26), meelelahutustegelane; Janika (24) suhtekorraldaja: „Oleme kuulnud ka paremaid. Youssef hääleulatus oli muidugi hämmastav. Algus oli paljulubav, kuid pisut üheplaaniliseks jäi. Solist tegi kogu aeg samu trikke, kuid mitte ühel tasandil, vaid mingis kindlas kakofoonilises vormis. Hääl oli väga hea, kohati tekkis küsimus, kas ikka teeb ise või tuleb masinast. Muusika oli tore, aga jäi õhku rippuma, ei olnud päris negatiivne ega ka positiivne. See säde jäi tulemata. Heli oli kohati liiga pingeline ja trompet oli ka pinges. Vokaal oli endiselt asja tipp ning manas silme ette pildi kõrbemaastikust.”

Gert (37), spetsialist: „Huvitav ja põnev. Hääl oli ikka tõesti võimas. Lahe oli jälgida, kuidas mikrofoniga annab mängida ja hääle tugevust ning kaja mõjutada. Natuke oli vahepeal monotoone ja mõte läks uitama. Kuid ma jäin tõepoolest rahule, asi tahab lihtsalt natuke seedimist veel.”

Astri, Airi ja Aleksander: „Me kolmekesi arvasime, et kulus viis minutit aega selleks, et oleks juba poolteist tundi. Ajataju kadus. Aeg peatus. Me oleme väga rahul.“

Meelis (46): „Ma ei ole tihe jazzkaontserdi külastaaja. Tekitas mõnusa tunde sisse, et kui silmad kinni panna, oleks nagu suur orkester ümberringi, või nagu mägedes kuskilt kaugelt hääled kajavad. Mõnus tunne. Kõrvas kumab kogu aeg.“

Sander, tegevusvaldkonnaks muusika: „Väga meeldis, eriti algus. Oli sihuke filmilik värk. See oli hea. Vahepeal läks tavalisemaks ja pikemaks. Lõpus läks jälle kiftiks. Algus oli rohkem läbi komponeeritud ja lõpp ka, kuid keskel vist väsisin ise vist ära. Muidu väga kift. Meeldis väga, väga.“

Tundmatuks jääda sooviv naine: „Väga meeldis, olen kõigel kolmel kontserdil käinud. Kuna pole seda tüüpi muusikat palju kuulanud, oli väga huvitav kuulata. Ei olnud kordagi igav, ei läinud üheülbaliseks. Selline tunne oli, nagu inimene ei esita muusikat, vaid ongi kontserdil muusikas, et ta väljendab ennast, mitte ei esita laulu.“

Peep, EMA üliõpilane: “Mulle meeldis. Trompetimängija oli väga hea. Tehniline osa avaldas ka muljet, see, kuidas ta linti kasutas, et meloodiat kiiremaks muuta. Sound oli leidlik.”

Liina, EMA üliõpilane: “Mulle tundus see kontsert igavana. Ei ütle, et see polnud hea, aga kui teaksin, mida nad tegelikult mängima hakkavad, siis valmistaksin ka ette.”

Marita, töötab raamatukogus: “Sõnadega on raske edasi anda. Täielik katarsis. Vägev kontsert, erilise elamusi sain. Muusika on puhas, väga sobiv meditatsiooni jaoks. Endasse puutuv. Arvan, et ta on vaimselt väga arenenud inimene.”

Sass Vilipere, muusik (ansambel Apelsin): “Trompetist oli fantastiline, see kuidas ta pilli valdab, on fantastiline. Ta tunneb trompeti nagu oma kümmet sõrme. Ma ei oska midagi oudist öelda, kuna pole seda kunagi mänginud. Aga see ei ole ka oluline. Meeldis, kuidas nad efekte kasutasid, see toimis väga hästi. Aga vot hääl, see küll avaldas muljet. Suurepärane hääl. Aga trompetisti pole sellist kunagi näinud.”

Slava, fotograaf: “Super hea! Mõlemad olid head. Tavaliselt Jazzkkarel on minu jaoks mitu uut ja mitte eriti tuntud nimesid, keda ma pärast festivali kuulama hakkan. Niinimetatud mustad hobused. Ka Dhafer Youssef vaimustas mind niivõrd, et mõtlen juba, kust plaati osta saab. Trompetist meenutas Petteri Molvaeri, vähem Miles Davies´i. Kontsert väga meeldis.”

Leena, töötab toimetuses ja Oleg, vabakutseline kunstnik: “Professionaalsed muusikud, seda on kindlasti kohe näha. Ootasin ikka rohkem klassikalist džässi, muusika, mida nemad mängisid, on kuidagi kaugel klassikalisest variandist. Tehniliselt mängisid hästi, aga tundus ühetaoliselt.”

Merike Saarmann (38), töötab finantsalal: “Mulle meeldis konsert väga. Väga eriline muusika. Tekitas sellise tunde, et vaatad ja kuulad, aga ei näe ega kuule.”

Triin Männi (26), kultuurikorraldaja: “Mulle meeldis muusikute omavaheline koostöö. Nendevaheline tasakaal ja energia. Näha oli, et Dhaferil ja Paulol oli laval hea olla. Oleksin tahtnud muusikutele lähemal istuda. See oli kindlasti parim kontsert siiani sellel Jazzkaarel minu jaoks.”

Kelli Parkja (20), üliõpilane ja töötab üritusturunduses: “Meeldis kuidas Dhafer ja Paulo tegid omavahel pillidega väikest flirti. Kontsert oli unistamapanev ja üritasin vaikselt samastuda Dhaferiga, kes pidi ju tõelist tõde otsima. Kontsert oli õhuline ja ruumiline. Vahepeal oli tunne, et pea hakkab ringi käima.”

Anu (40), IT klienditeenindaja: “Palju erinevaid võimalusi oli ära kasutatud. Džässi oli selles muusikas kindlasti. Peale kõige veel hea häälevalitsemine ja pillide käsitlemine. Ma ei olnud sellist muusikat varem kuulnud, aga see oli põnev ning meeldiv.”

Alo (35), küljendaja: “Mulle meeldis ja ei meeldinud see kontsert. Nad olid virtuoossed pillimehed, kellel oli hea tehnika, millega musitseerida. Sümpaatne oli trompetist. Aga samas arvan, et live kontserdi jaoks jäi veidi lahjaks. Sellised kontserdid on ühekordseks vaatamiseks, pärast hiljem võib neid korduvalt plaadilt kuulata, laval puudus see liikumine, mida oleks tahtnud näha. Kui mänginud oleks kümme inimest, siis oleks peale kuulamise seda ka hea vaadata olnud.”

Mart (17), õpilane: “Mõlemad, nii Youssef kui ka Fresu, mängisid hingest. Youssefil oli rahvaga lihtsalt parem kontakt kui Fresul, sest Fresu oli keskendunud oma pillimängule. Ma ei ole sellisel kontserdil ennem käinud, aga see oli elamus omamoodi ning kindlasti uus ja huvitav.”