Richard Bona Trio: kvaliteedi ehe näide

16. detsember 2014
Anu Baranin

Silmad põlemas kui väikesel poisiklutil, salapäraselt kelmikas naeratus näol – maailma tippu kuuluva Kameruni päritolu laulja ja bassimängija Richard Bona neljapäevane siiras ja vahetu kontsert Nordea Kontserdimajas võlus. Ja kuidas veel. Oma osa said nii esmakordsed kuulajad kui ka teadlikum-nõudlikum kõrvapaar. Jagus mahedat huumorit ja Jõulujazzi nimele kohast harrast ja unelevat meeleolu; kõlasid Bonale omased doualakeelsed leelutused; sai kuulda intensiivset rütmide virrvarri, teada-tuntud jazzistandardeid uues kuues ning kirsina tordil tüünet kitarri-bassi improduelli. Korduvalt Eestit väisanud Bona astus seekord publiku ette omanimelise trioga, kuhu kuuluvad lisaks Bonale ka prantsuse kitarrivirtuoos Sylvain Luc ja Kuuba juurtega trummar Ernesto Simpson. 

 

Kontserdieelne õhustik on ootusärevusest tihke ja küsimus – milliseks kujuneb seekordne kontsert? – õhus. Avaloona kõlav interpretatsioon Chuck Rio loost „Tequila” pakub äratundmisrõõmu, ent lisab ka piisava koguse positiivset pinget nii muusikaliselt kui ka tehniliselt. Esialgu on plaanitud, et pala juhatab kontserdi sujuvalt sisse ja peaaegu see ka õnnestub, kuid ootamatult selgub, et kitarr publikuni ei kosta. Professionaalsete artistidena lahendatakse olukord kui võluväel: hetkeline paus, kiire kitarrikaabli kontroll, asjakohane nali Bonalt, ning trio ja publiku vaheline energia lööb lõkkele, võtab maha tekkinud pinged ning kontsert võib jätkuda.

 

Muusikutevaheline sünergia voolab hetkega publikusse, nakatab positiivsete emotsioonidega ning peegeldub omakorda lavalaudadele tagasi. Trio saab sellest ainult innustust ja pakub terve kontserdi vältel kuulajatele lisaks äärmiselt kvaliteetsele muusikaelamusele ka humoorikat vaatemängu. Sylvain Luc võlub terve kontserdi aja filigraanse kitarrisõrmitsemise ning ahhetama panevate soolodega, ent ei jää miimika, pilkude ja grimasside koha pealt alla ka Bonale endale. Eriti intensiivselt kulmineerub Luci ja Bona duell, kuhu sekkub ka trummar Ernesto Simpson ning trio toob kuulajateni hoopis uue kvaliteedi. Ja publik elab ovatsioonide saatel laval toimuvale kaasa. 

 

Kõik esitusele tulevad palad tähendavad Bona kinnitusel eesti keeles sama mis originaalkeeleski ja samuti saab publik kuulda niinimetatud eesti trummimist. Siin on trummar Ernesto Simpsoni käes kõik ohjad ja on näha, et mees naudib oma etteastet täiel rinnal. 

 

On algamas kontserdi viimane lugu ja nüüd on kord saalis viibiva publiku käes – on aeg tuua kuuldavale kõik lauluhääled. See on Bona kontserdi tavapärase ülesehituse väga oluline osa. Bona kirjutatud „O sen sen sen” annab kaasalaulmiseks ka suurepärase võimaluse. Ja nii see algab: ikka Bona ees ja rahvas järel. Lõpuks on aeg jagada helikõrgused meeste ja naiste vahel. Ka seekord ei jää olemata nali „ … ja nüüd laulavad kõik üle 40-aastased naised”, mille peale saal alati vaikseks jääb, ent Bona imestuse peale, et saalis tõesti üle 40-aastaseid naisi ei leidu, pahvatab publik naerma ning show jätkub. Trio mängib, Bona laulab ja saadab bassil ning rahvas ühineb mitmehäälselt hetk tagasi harjutatud pausidel. 

 

Lisalugu vaid jätkab juba kord astutud radadel. Bona palub rahval jääda hoidma ühte nooti ja hakkab ise laulma. Samal ajal ikka meelde tuletades: „Keep my note, keep my note…” Ühe noodi hoidmine pole just kõigi jaoks tavapärane nähtus ning ikka tuleb ette hetki, kus keegi puhkab või naerma hakkab ja seega üldine ümin vaiksemaks jääb. Ja just sel hetkel kostab jälle tuttav laulev hääl: „Keep my note, keep my note…” Nii sammubki rahulolev trio lõppematu aplausi, ovatsioonide ning noodihoidjate ümisemise saatel lava taha.

 

Richard Bona Trio (USA-Kamerun) 11. detsembril 2014 Nordea Kontserdimajas

 

Koosseis:

Richard Bona – laul, basskitarr

Sylvain Luc – kitarr

Ernesto Simpson – trummid