Rigas Ritmi – festivali lõpujamm klubis Artelis

30. juuli 2011

Palas „All the things you are“ soleerib Koivistoinen esimesena ja teeb seda nii intensiivselt, nagu püüaks nii pillist kui loost endast kõik välja võtta, mis võtta annab. Tõele au andes hakkavad tal küll soolo lõpu poole ideed otsa saama ja ta ajab samade võtetega läbi. Värsket hingust toob Viktors Ritovsi improvisatsioon, mis eelnenule vastukaaluks algab väga hõredalt. Ritovs nopib üksikuid, aga kõige olulisemaid noote naudinguga, mida kiirgab ka tema näost. Soolo teises pooles kasvatab ta fraasiliinid siiski pikemaks ja pause jääb vähem, kuid mingil juhul ei mängi ta liiga palju noote. Cafiso lülitab oma improvisatsiooni sisse tsitaate eelmängust, mida puhkpillikoosseisud „All the things you are“ puhul sageli kasutavad. Samasse loosse mahub veel teinegi imeõrn klahvpillisoolo, mille Ritovs otsekui jääpitsidest koob. Siin annab pianisti ja trummari koostöö aimu, et sama standardi seadet on nad varemgi koos esitanud. Pala lõpus kõlab juba Cafiso soolos tsiteeritud lõik lõppmänguna.

Vahepeal on klubisse Artelis jõudnud ka Alex Wilson koos oma bändiga, kes hõivavadki järgmisena poodiumi. Eelmisest jämmikoosseisust jääb paigale vaid läti trummar Ivars Arutjunjans. Ette võetakse „Nature boy“ bändi enda seades, kus laulu lõppu ehib r & b stiilis laiendus. Kohe esimeses soolos näitab end varem kontserdil soojaks mänginud trompetist Paul Jayasinha ülikõrgeid noote. Enne järgmist lugu „What is this thing called love“ lahkub lauljatar Naomi Phillips lavalt, aga juurde tuleb venetsueellasest löökpillimängija Edwin Sanz, kes näitab oma oskusi bongodel soleerides.

Järgnevalt käivad laval mitmed noored läti lauljatarid, kes ilmselt on Rigas Ritmi õpitubades osalenud. Üks neist esitab „Summertime’i“. Gershwin’i standardi peaaegu reggae’ks töödeldud  versioonis teeb hiilgava soolo trompetist Jayasinha, kuigi sedapuhku ilma trompetita. Kasutades silpe nagu „da-din-taga-da“ esitab ta vokaalimprovisatsiooni, mis kõlab nagu tablasoolo ilma tablata. Ka noorukesele lätlannale pakutakse laulusoolo võimalust, kuid too jääb hätta. Nagu imeväel kerkib seejärel lavasügavusest esile Philip Hamilton, kes Rigas Ritmil lauljatele workshop’i andis. Talle ei valmista reggae stiilis vokaalimprovisatsioon mingeid raskusi. Ajuti taandub ta siiski vahepeal vabanenud perkussionisti positsioonile, et vajadusel jälle mikrofoni taha jõuda.

Mingil hetkel tekib jämmil seisak ja mikrofoni haarab keegi Rigas Ritmi korraldajatest. Kuigi noor naine pole professionaalne laulja, suudab ta saalitäie kuulajaid letargiast äratada. Kahjuks ei leita temaga koos lavale läinud noormehe jaoks tüki aja jooksul töötavat mikrofoni, kuigi vaiksematel hetkedel on selgelt kuulda, et tal on hea hääl. Selle asemel pakutakse juhtmeta mikrofoni Hamiltonile, kes aga enda oma kasutusele võtab, nii et helipuldis üks mikrofon üle jääb. Sellele vaatamata ei anta seda kehvas olukorras siiski vapralt kaasa laulvale noormehele – suur kivikamakas helimeeste kapsaaeda!

Lõpuks võtab klubis võimust r & b stiilis muusika, sest just see on stiil, mida valdavad nii Philip Hamilton kui vahepeal taas lavale läinud Naomi Phillips. Lisaks neile on jämmimas veel kolm liiget Alex Wilsoni bändist: itaallased Mantovani (bass) ja Giovannini (trummid) ning viimase kolleeg Edwin Sanz; klahvpillide taga istub Viktors Ritovs. Hoogsalt esitatakse Stevie Wonder’i „Superstition“, aga kui seejärel bassikäik muutub ja vaja oleks laulma hakata Michael Jackson’i „Billie Jean’i“, selgub, et keegi ei tea salmi sõnu! Refrääni laulavad küll kõik kooris, kuigi lauljaile tundub see olevat ebasobiv helistik. Olukorra lahendab Ritovs, kes mängib taas hiilgava soolo.

Katsetatakse veel mitmeid lugusid, aga ikka põrkutakse samale probleemile, et sõnu ei teata. Nii areneb jämm totaalseks improvisatsiooniks, kus Naomi Phillips ja Philip Hamilton kordamisi publiku nais- ja meespoolt kaasa laulma panevad, kasutades lihtsaid fraase nagu „say something“, „reggae, reggae“ ja „rock us“. Kui muusikud viimaks lavalt maha astuvad, on kell juba poole nelja paiku hommikul, aga rahvas skandeerib ikka veel: „we want more!“ Sellele üleskutsele ei reageeri siiski enam keegi, ollakse liialt väsinud.

Rigas Ritmi jämmil muusikute ennastunustavat koosmängu jälgides jäi aga allakirjutanu hingele kripeldama küsimus, miks Jazzkaare jämmid viimase paari aastaga olematusse on haihtunud?