Rigas Ritmi 2009: Eldari muusika kui põnev noodipusle

23. juuli 2009

Eldar Djangirovi trio kontsert tundus kui intensiivne ühemeheshow.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

3. juuli viimase kontserdi eel on Riia Kongressikeskuse saal pooltühjaks jäänud. Kui Rigas Ritmi peakorraldaja Maris Briežkalns kontserdi alanuks kuulutab ja Eldar´s Trio lavale kutsub, saab osalt ka selgeks, miks. Nii keeruka ülesehitusega muusika pole kindlasti igaühe jaoks, seega võib arvata, et kuulama on jäänud nö “tehnikahuvilisem jazzipublik”.

Esitajalt instrumendivaldamise “kõrgeimat pilotaaži” nõudev repertuaar on pärit Eldari enda sulest. Tutvustus Rigas Ritmi kodulehel märgib Billboardi ajakirja tsiteerides, et tal olevat “kiireimad käed jazzis” ning Eldar demonstreerib seda veenvalt. Esimene pala “Exposition” toob oma keeruka rütmistruktuuri poolest kõigepealt meelde hiljuti kodumaalgi ette kantud Endel Jõgi-Riversi “Jaz symphony”. Neil näib olevat sarnane püüd keerukate struktuuride ja progelike arendatud kompositsioonide poole, samas kõlab mõlema muusika piisavalt jazzilikult, et kanda pigem fusioni kui progerocki stiilitähist.

Jälgides Eldari käsi, mis justkui klahve puudutamata klaviatuuri kohal lendavad, võib tekkida küsimus, kuidas saab üks kõigest kahekümne kahe aastane noormees jõuda niisuguse tehnilise meisterlikkuseni, et sellel põhinevat tema enda teoste helikeelt võiks nimetada tänapäeva fuugakunstiks.

Vastuse annab Eldari elulugu, mis kirjeldab Kirgiisiast pärit imelapse esinemist Novosibirski jazzifestivalil juba 9-aastasena, samal aastal kolis Eldar ka Ameerika Ühendriikidesse. Esimese sooloplaadi salvestas ta juba 14-sena, praeguseks on temalt ilmunud 5 CD-d ning uus plaat “Virtue” on kohe-kohe ilmumas. 2008. a. kandideeris tema “Re-imagination” Grammyle parima kaasaegse jazzalbumi kategoorias. Paraku polnud Eldar oma plaate Rigas Ritmile kaasa võtnud.

Teise loo “Blues sketch in clave” ajal käib siinkirjutaja peast läbi ketserlik mõte, et see igapidi ülivõrdeid vääriv muusika on oma perfektsuses veidi igavgi. Tõepoolest, kogu tehnilise tulevärgi keskel kipub ehk napiks jääma hingetõmbehetki ja neid momente, mil muusikas ja muusika üle mediteerida. Eldar mängib nagu noor jumal, kuid esialgu näib, nagu oleks ta sulgunud oma elevandiluust torni.

Nii see õnneks siiski pole. Ka tehniliselt täiusliku pianisti käte all sündivatel fraasidel on elu sees ja nood tahavad hingata, lüüriliselt kaarduda ning väiksemaid motiive korrata. End soojaks mänginud Eldar teeb hetkeks pausi, teretab publikut ja teatab õhinal, et 25. augustil ilmuvalt uuelt plaadilt on 3 lugu juba juuli algusest peale i-tunes´is saadaval.

Järgmine pala “Insensitive” kõlab veidi kergemakaaluliselt, kohati ehk lausa taustamuusika moodi, kuid paneb ikkagi aegajalt küsima, milleks neid teisi pillimehi veel lavale vaja on… Kogu kontsert tundub ülekaaluka ühemeheshow´na. Neljanda looga lükatakse hullumeelselt tehniline fusion-proge jälle käima, kuid vähemalt soolodes jääb seekord kõrva palju rohkem nüansse: Eldari improvisatsioon on esmalt pauside suhtes vägagi aupaklik, seejärel manipuleerib akordidega nagu mänguklotsidega, “tõstes” neid ühest kohast teise.

Ajuti näib, et Eldari teosed ongi kokku pandud eriilmelistest ja eri rütmistruktuuridega osadest nagu pusled. Nende piltmõistatuste (või peaks ütlema “noodipuslede”) dešifreerimine ja esinejaga kaasa mõtlemine nõuab publikult teatavat eelhäälestust või kohanemist, seetõttu peaks Eldari looming ideaalselt sobima plaadilt kuulamiseks ja põhjalikumaks süvenemiseks.

Lõpetuseks annab Eldari trio kuulajate meeltele taas hõlpu, võttes kontserdi kokku standardiga “I should care” (e. k. “Ma peaksin hoolima”), pannes justkui kuulajale südamele, et Eldar on nimi, mis tuleb meelde jätta.

3. juulil kell 21.00 Riia Kongressikeskuse saalis Eldar Trio koosseisus:
Eldar Djangirov – klahvpillid
Armando Gola – basskitarr
Ludwig Afonso – trummid