Rigas Ritmi 2009: Imelapsest tõusvaks täheks – Grace Kelly

04. august 2009

Noorukese Grace Kelly kontsert Riia Kongressikeskuses muutus sütitavaks jämmiks, kus osalesid ka teised Rigas Ritmi esinejad. Marje Ingel kiidab väga noort saksofonisti.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

Riga Ritmi kontsertide vaheajal tiirles allakirjutanu müügilettide ümbruses, kust hakkas silma hulgaliselt järgmise esineja Grace Kellyga seotud materjale. Noor daam oli enda kui artisti turustamise tööd väga tõsiselt võtnud ning küllap oli see õigustatud. Naissaksofonistidele kiputakse sageli tähelepanu pöörama just ja ainult sellepärast, et nad on naised, mitte selle pärast, kuidas nad pilli mängivad. Suhtumine imelastesse on kardetavasti samasugune.

Tutvustuseks pakutud kirjandusse süvenedes sain teada, et Grace Kelly kuulub mõlemasse kategooriasse. Kontserdi toimumise hetkel, 4. juulil 2009, on ta 17-aastane ega mõju seetõttu teismelisena, kuid tema teenete loetelu on aukartustäratav. Juba aastal 2006 on ta saanud 4 Downbeat’i tudengimuusika auhinda ning aastatel 2007-2008 on auhindu üha juurde tulnud. Kõik see info tõstab kontserdi eel ootused kõrgele, kuid neis ootustes ei tule pettuda. Teine asi, mis sissejuhatavatest tekstidest selgeks saab, on see, et tema nime pole talle mitte sündides kuulsa filmistaari ning hilisema Monaco printsessi järgi pandud, vaid korea päritolu vanemate lapsena sai ta uue perekonnanime, kui tema ema teistkordselt abiellus.

Grace Kelly tuleb lavale helesinises minikleidis ning jätkab usinalt oma turunduskampaaniat, öeldes kenasti läti keeles „tere“. Pikema jututa lüüakse lahti esimene lugu „I’ll remember April“ ning kohe jääb kõrva tema altsaksofoni küps toon, mida kuulates ei aimaks küll kuidagi, et tegu on verinoore esitajaga. Ilmselgelt on ka tema enda kuulamispagas põhjalik, sest juba esimesse soolosse on pikitud tsitaate. Kui soleerimise kord jõuab noort muusikut saatvate läti pillimeeste kätte, tantsib Grace oma nime õigustades graatsiliselt muusikale kaasa ning fotograafid asuvad sedamaid teda pildistama.

Kontserdi edenedes ilmutab Kelly end ka hea arranžeerijana. Teine lugu „Ain’t no sunshine“ on tema seades saanud uue pikendatud B-osa ning saksofonist kuuldub nüüd ka veidi kähisevat, laagerdunud tooni, mis näitab pillipuhujat veelgi küpsemana. Ilma mingit hinna-alandust tegemata (olgu sellepärast, et ta on alles teismeline või sellepärast, et ta on naine!) on tema puhul tegemist kõrgetasemelise altsaksofonistiga. Grace’ist lähtuv inspiratsioon näib üle kanduvat ka lavapartneritele, sest järgnev klaverisoolo on mõnus ja bluusilik, lõppedes kogu klaviatuuri katva glissandoga alt üles. Pärast seda võtab Grace veidi pikemalt sõna, tunnistades, et tal oli läti pillimeestega ainult üks proov.

Järgnevat Kelly enda lugu „Every road I walked“, mis on saanud ASCAP Foundation’i noore helilooja auhinna 2007. aastal, tuleb appi esitama trompetist Normunds Piesis. Jazzistandardis „It might as well be spring“ toob Grace kuuldavale ka oma lauluhääle. Tema esitus on julge ja improviseeriv ning maneeridevaba. Fraasilõpud hoiab ta pigem lühikesed ega armasta seal pikki kandvaid noote kasutada. Küllap on see mõjutatud tema saksofonimängust.

Grace Kelly jätkab oma loominguga. Veidra nimega „Filosophical flying fish“ on võitnud kaks rahvusvahelist kompositsioonikonkurssi, loo pealkirja leidis Grace koostööpartnerist trummariga vesteldes, kui sai teada, et Kagu-Aasias süüakse lendkalu elusalt, need lihtsalt ujuvad kurgust alla. (Sõna „filosoofiline“ lisas Grace pealkirja sellepärast, et mõtles, mis tunne kalal endal võib olla.) Olgu nimega kuidas on, aga et lugu on hea, tõestavad soolod.

Esimesena saab sõna trompetist, kelle improvisatsioon on lihtsalt suurepärane ja pala karakteriga sobivalt „kihvt“. Teiseks sooloks haarab Kelly kätte sopransaksofoni, mis tema käes teeb sopransaksofoni kohta suhteliselt harvakuuldavat häält: noor naine võlub sellest välja kaetud, kinnise tooni, mida ta väga hästi valdab. Eriline laagerdunud, peaaegu kähisev sound tuleb Kellyl väga hästi välja, soolo lõpu rosinaks jääb „naerev saksofon“. Pala lõpetab bassisoolo, mis samuti on leidlik ja tore. Grace Kelly jätkab oma loomingu esitlemist. Lihtsa pealkirjaga „Happy theme song“ kõlab dixieland-likult ning sobiks küllap ka bigbändi koosseisule. (Intrigeeriv oleks näha Grace Kellyt Estonian Dream Big Bandi solistina!) Lõpupoole omandavad teema rõõmsameelsus ja bravuursus lausa revüülikud mõõtmed.

Tema sõnutsi „külma sõja ajal kirjutatud, kuid praegugi ajakohast“ laulu „Please send me someone to love“ esitab Grace kohati kantriliku võttega, kuid meloodia on jazzile omaselt muudetud.

Järgnev on Kelly enda loodud nukker ballaad „Tender madness“, mis paneb küsima, kust küll pärineb elukogemus, mis niisuguse pala kirjutamiseks eeldatavasti vajalik peaks olema. Vaieldamatult sügav ja hingeminev lugu, millel oma meeldejääva teema poolest on eeldusi isegi „moodsaks standardiks“ saada. Siin astub esimese soologa üles trompet, ning Grace näitab end väga hea ansamblimängijana, sekundeerides trompetile juba enne tolle soolo lõppu ning jätkates oma improvisatsiooniga.

Viimase loo pealkirja jätab Grace targu ütlemata, et publik saaks mõistatada. Grace Kelly seade igihaljast loost „Summertime“ algab teiste pillide taustal kõlava trummisoologa ning jätkub klaveri improvisatsiooniga, mida ka pianist ise naudib. Kelly leitud rütmifiguur sobib looga nagu rusikas silmaauku, ning pillimeestele toob see muige suule ja sära silma. Ka Grace ise naudib ja tantsib puusi nõksutades kaasa, seejärel võtab sõna saksofonisooloks, mis kasvab sujuvalt üle vahelduvimprovisatsiooniks trompetiga. Pinge kasvab, trompet ja saksofon huilgavad üksteise võidu ja just siis, kui ootan „pauguga“ lõppu, võetakse lugu kokku vaikse viimase salmiga, otsekui raamjutustus, mis siiski veel lõppeda ei taha, sest pinge kasvatatakse uuesti „keskmiste pööreteni“ ning jäädakse rütmifiguuri kordama, kuni saksofoni pikk ulg viimaks palale punkti paneb.

Publik huilgab ja nõuab lisa. Grace Kelly tuleb üksinda lavale tagasi ja, kuulnud, et ka Läti president saalis viibib, pühendab loo „Somewhere over the rainbow“ nii talle kui kõigile teistele saalisviibijaile, ning soovib, et nood kõik saaksid täna õhtul rahus magada. „Ärge praegu magama jääge! Oodake, kuni olete koju jõudnud, sõitke ohutult! Ja siis jääge magama,“ lisab Grace kiirustades ning alustab pikka sissejuhatust saksofoniga. Mõne aja pärast lisandub ka bänd ning publik tunneb loo ära.

Hetkeks näib, et Grace on juba väga väsinud, sest ta läheb ruttu lavalt ära, kuid ei, selle asemel kutsub ta hoopis lavale Eldari! Nad improviseerivad kaua vastastikku ning kui Eldar lõpuks harmooniat mängima hakkab, annab publik aplausiga märku, et nad on „All blues’i“ ära tundnud.

Nüüd ilmub lavale veel ka Vinx, kes samuti improviseerib, lauldes ilma sõnadeta. Eldar võtab klaveril ragtime’ilikke toone, Vinx ja Grace vahetavad fraase, seejärel jäljendab Vinx häälega saksofoni kiiret arpeggio’t ja võngutab taguotsa, Grace omakorda matkib teda. Õhkkond on mõnus ja vaba, kõik on laval koos nagu suur pere. Eldar mängib algul bluusiliku soolo, siis võtab tempo üles ja kruvib esituse ülitehniliseks. Äkki ta peatub ja algab uuesti lihtsamalt otsast, „All blues’i“ teemast.

Paraku, kord saab iga pidu läbi, olgu ta nii hea kui tahes. Festivali kunstiline juht Maris Briežkalns astub lavale ja kuulutab festivali lõppenuks ning kutsub kõiki järgmisel aastal Rigas Ritmi 10-ndale juubelile.

4. juulil 2009 kell 21 Riia Kongressikeskuse saalis Grace Kelly ja ansambel koosseisus:

Viktors Ritovs – klaver
Andris Grunte – bass
Rihards Fedotovs – trummid
Normunds Piesis – trompet