Rigas Ritmi 2009: Magneetiline Intars Busulis

23. juuli 2009

Intars Buzulise kontsert mõjus kui energiasüst, sest kava oli kameeleonlikult mitmekesine ja andis lauljal võimaluse näidata oma vokaalseid võimeid ning olla tõeliselt karismaatiline publiku rõõmustaja.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

3. juuli teise meeldejäävama elamuse pakub Rigas Ritmi tasuta kontsert Tele2 laval Vermanese aias. Kavas kirjas olev nimi Intars Busulis veenab mind, et tulemas on midagi head, sest olen teda juba kunagi ammu Jazzkaarel kuulnud. Ilmselt on ka Rigas Ritmi korraldajad olnud kindlad, et mehe nimi on talle parimaks reklaamiks, sest vist ainsa Riia jazzifestivalil osaleva artistina ei leidu tema kohta tutvustavas bukletis ridagi.

Reklaami nappusele vaatamata on Vermanese aia pingid rahvast täis ning Intars Buzulisel ja teda saatval ansamblil on varuks kuhjaga suurepärast meelelahutust. Niipea, kui Busulis suu avab, olen tema häälekõlast lummatud: tema tämbris on ühendatud soulilik mahedus ja sensuaalsus bluusiliku kärina ja kähinaga, lisaks valdab Buzulis laitmatult falsetti ja suudaks nii mõnegi uskuma panna, et laulab naisterahvas.

Igale laulule on ta leidnud erineva vokaalse võtme. “Don´t go to strangers, come to me,” (e. k. “Ära mine teiste manu, tule minu juurde,”) veenab ta kähehäälselt, järgmises laulus “I´ve got you under my skin” on aga kähin ja kärin tema häälest jäljetult kadunud, asendudes mahlaka madala tämbriga, mis meenutab Jamie Cullumit ning kohati ka Michael Buble´d. Energiast pakatav Buzulis ergutab publikutki kaasa lööma ja välja jagatud Tele2 logoga maraca’sid sahistama, rääkides vahepeal rahvale midagi lõbusat läti keeles.

Laulus “When I fall in love” juhatavad kaunid klaverirepliigid taas sisse Buzulise enda jäljendamatu, ühtaegu mesise ja kareda hääle. Selles laulus teeb Buzulis fraseerimisega seitse imet, nii et kuulajal kaob igasugune kvadraatsuse taju. Küllap oleks algajamal pillimehelgi põhjust kramplikult takti lugeda, et mitte omadega puntrasse minna. Niisugune vokaalakrobaatiline trikitamine on mõne muusikahuvilise maitsele ehk veidi liiast, kuid samas hoiab valvel isegi sellise publiku, kellele esitatavad lood läbi-lõhki tuttavad on. Õnneks toob läbipaistvaid kirkaid kõlasid kasutav klaverisoolo kuulaja jälle pehmelt maa peale tagasi.

Järgnevad lood avanevad kuulajale hoopis ootamatust küljest. Laulus “It don´t mean a thing” Buzulis käristab, skätib ja joodeldab, matkides vahepeal sundimatult aljarreau-likke vokaalivõtteid, kui kuulaja äkki avastab end keset popurriid, sest Busulis hõikab:”Oh, sinner man, where you gonna run to?” Aafrikalikust rütmidžunglist leitakse siiski sujuv tagasitee, ning nenditakse vastavalt laulu pealkirjale lõpuks rahulolevalt, et “sellest pole midagi, kui [lugu] ei svingi”, sest maailm on ju kirevaid rütme tulvil! “I will survive” teeb samuti läbi uuestisünni, sedapuhku aeglase, veidi reggaeliku tunnetusega, meenutades The Fugees´i tõlgendust igihaljast hitist “Killing me soflty”. Värskelt kõlava peaaegu-ballaadi viib võõristuse piirini klahvpillisoolo, mis minoorse loo ootamatult mažoorseks väänab.

Nagu peagi selgub, ansambli seiklused helimaastikel siit alles algavad. Kui kõlab Compromise Blue vaimus reipalt sammuv bluusilik bassikäik, ei alga sealt mitte bluus, vaid reggae ja kui publik sõnu kuuleb, pahvatavad kõik ühest suust naerma: ilmselt on tegu mingi hästi tuntud läti evergreeniga, millele laval viibiv seltskond on omatahtsi “vindi peale keeranud”. Allakirjutanule on teose originaalversioon küll tundmatu ning lätikeelsed sõnad ei aita selle mõistmisele teps mitte lähemale, kuid muusikaline tõlgendus on taaskord leidlik ja kiitust väärt. Stiilsele hammond oreli soundiga sündisoolole järgneb vinguv blues rocki võtmes kitarrisoolo, mille võtted järgnev lauluimprovisatsioon kohe ära kasutab: Busulis vingub kitarriga võidu, kasutab mängult vau-pedaali ja teeb igasugu muid hääli. Tänulik publik ei jää võlgu, uudne tõlgendus võetakse vaimustusega vastu, rahvas plaksutab ja huilgab, kuidas jaksab.

Lõpetuseks on jäetud rahulikum lätikeelne ballaad. Melanhoolses laulus Buzulis enam ei kärista ega tembuta, demonstreerides oma souli- ja popjazziga ideaalselt sobivat sametist tämbrit. Rahvas võtab julguse kokku ja laulab veidi kaasagi, loo lõppedes läheb aga jälle mürgel lahti: metsiku aplausi, huilgamise, maraca’de täristamise ja skandeerimisega kutsutakse lemmikut lavale tagasi. Too muidugi tulebki ning tal on veelgi üllatusi varuks.

Õigemini üllatavad nüüd ansambli instrumentalistid, näidates end ootamatult tugevate vokalistidena: Busulise abiga esitavad nad laulukese “Happy feet” muljetavaldavas 3-häälsuses, misjärel bänd loomulikult veelkord tagasi plaksutatakse. Õnneks ei ole nende repertuaarisalv veel tühjaks saanud, jätkatakse samas vaimus ning tõstetakse latt veel kõrgemale: vokaalselt perfektselt kantakse ette Bee Gees´i hitt “Staying alive” (siinkohal on erilised kiidusõnad ära teeninud ülemist häält laulnud noormees!). See laul käivitab tõelise rahvapeo, enamik kuulab püsti seistes ja kaasa tammudes, istuda ei malda enam keegi. Busulis soleerib, lauldes akordi keskmist häält, kuid õige pea keeratakse sellegi loo kulg harjumuspäraselt teelt kõrvale ning nüüd Busulis hoopis räpib! Enne seda jõutakse cover´ile jazzimaik anda, ning Gints Pabērzs soleerib tenorsaksofonil.

Viimases loos minnakse juba päris ülemeelikuks ning funkivas rütmis lastakse publikul kaasa jaurata:”You sexy motherfucker!”. Mine tea, kas see iseloomustav fraas pidi Busulise enda kohta käima, kuid kahtlemata on rokkarliku lavalise põlemisega, soulilaulja hääle ning jazzmuusikule omase improviseerimisoskusega Busulisel lisaks veel väga tugev lavaline karisma, mis küllap paljude tütarlaste südamed kiiremini põksuma paneb.

Ühe trumbi jättis mitmekülgselt andekas Busulis sel kontserdil tegelikult kasutamata: kuigi oma muusikuteel on tal trombonistina rohkem kogemusi kui lauljana, ei mänginud ta pargikontserdil üldse trombooni!

3. juulil kell 18 Tele2 laval Vermanese aias Intars Busulis ja ansambel koosseisus:
Kārlis Lācis – klahvpillid
Andris Grunte – bass
Mārtiņš Linde – löökpillid
Gints Pabērzs – saksofon