Rigas Ritmi 2009: Marilyn Mazur õpitoas ja kontserdilaval

23. juuli 2009

Marje Ingel külastas Marilyn Mazuri õpituba ja kontserti ning kuulis löökpillide kuninganna fantastilisest löökpillikogust ning kirest kellukeste vastu.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

Rigas Ritmi festival oli väldanud juba 2 päeva, kui siinkirjutaja 3. juuli hommikul oma kaelakaardi kätte sai ja festivali bukleti lahti lõi. Kohe hakkas sealt silma õpitubade rohkus festivali üldises ajakavas.

Sobivasti õnnestuski Riia rütmide lainele häälestuda just löökpillide kuningannaks ristitud Marilyn Mazuri õpitoas, kelle ansambli Celestial Circle (e. k. Taevane ring) etteastet võis kuulda juba tänavukevadisel Jazzkaarel.

Niiöelda “käiste üles käärimise ja tööga pihta hakkamise” asemel juhatas Mazur õpitoa malbelt sisse, esitledes oma rahvusvahelise koosseisuga ansamblit ning lastes hakatuseks kõlada laulul “Whirlpool” pianist John Taylori sulest. Taustainfoks ütles laulu autor ise, et algselt oli see teos kirjutatud tütarlastekoorile.

Vaba õhkkond julgustas õpituppa kuulama tulnuid hulga asjalikke küsimusi esitama. Mitmed neist puudutasid Mazuri löökpillikollektsiooni. Kui küsiti, kui palju pille tal kokku on, jäi Mazur vastamisel hätta ega osanud täpset arvu öelda. Bassist Anders Jormin tuli appi ja ütles, et kui Marilynile külla minna, siis on tal umbes stuudio-suurune ruum tuubil löökpille täis. Oma kollektsiooni koosseisu täpsustades selgitas Mazur, et ta kogub kõikmõeldavaid erinevaid löökpille, samuti püüab ta neil kõigil musitseerida, kuigi tihti ei tea ta, kuidas neid instrumente nende autentses kultuurikontekstis traditsiooniliselt mängitakse. Ta armastab erinevaid kõlasid ja kollektsioneerib neid, võibolla tuleb see sellest, et ta alustas oma muusikuteed kunagi pianistina ning klaveril on teatavasti palju erineva kõrgusega noote.

Esimese löökpillina (lisaks tüüpilisele trummikomplektile) ostis ta väikese kellukese Nepaalist. Nõrkus kellade ja kellukeste vastu saadab Mazuri siiani, näiteks möönis ta, et üksikule saarele võtaks ta kaasa oma 15 osast koosneva kellukeste komplekti, mis mahub ära naisterahva käekotti. Sealt läks jutt reisimisele. Kuna kogu Mazuri tohutu pillivaramu kontsertreisidele kaasa vedamine oleks ülimalt tülikas ja nõuaks väga palju ruumi, võtab ta alati kaasa ainult paar kastitäit väikese osaga oma pillidest, sealhulgas kellade põhikomplekti. Palju sõltub ka sellest, kas lisaks Mazurile osaleb kontsertidel veel teinegi löökpillimängija trummikomplekti taga, või on ta ainus trummar. Samuti mängib suurt rolli repertuaar, mida esitada tuleb.

Kogenud muusikuna ei harjuta ta enam pidevalt, pühendudes rohkem esinemistele ja komponeerimisele. Ta leiab, et kui “asi käpas”, siis pole igapäevane treening enam vajalik. Senise muusikuelu raskeimaks katsumuseks nimetab Mazur samuti tema löökpillipargi suurusega seotud juhtumit, kus tal lisaks kontserdil suure löökpillikomplekti mängimisele tuli samal ajal oma partiid keerukast partituurist lugeda.

Küsiti, kas ta on mõelnud päris oma pilli ehitamisele, täiesti uue instrumendi konstrueerimisele. Mazur vastas, et mingit päris erilist pilli pole ta ehitada plaaninud, kuid talle meeldib kokku panna erinevaid nö prügi-instrumente kõiksugu pudi-padist. Samuti on ta võtnud löökpillina kasutusele vanu ühe sangaga potte ja vahetab oma trummidel ise nahku.

Oma karjääri jooksul on Marilyn Mazuril korduvalt olnud õnne teha koostööd muusikutega, kelle loomingu austaja ta ise juba aastaid on olnud. Nii oli see Miles Davise puhul, hiljem ka Jan Garbareki puhul. Samuti on Mazur olnud kauaaegne John Taylori (tema praeguse bändi klahvpillimängija) muusika fänn. Ta hindab väga improviseerivaid muusikuid. Näiteks paljud lauljad piirduvad laulude esitamisega, kuid (praegusesse ansamblisse kuuluv) Josefine suudab lisaks sellele ka improviseerida.

Mazur kuulab paljusid stiile, klassikalisest muusikast jazzini ja mitut sorti pärimus- ning maailmamuusikani. Samuti kirjutab ta ise muusikat eri stiilides, mõtlemata, mis stiiliga parajasti tegemist on, ning arvestamata stiili või žanri piire. Mazur märkis, et sageli määrab stiili instrument, mida kasutatakse: saksofon mõjub jazzilikuna, kuid eksootilised pillid annavad loole paratamatult maailmamuusika hõngu.

Oma stiiliülese loomingu näitena esitas Celestial Circle veel ühe pala, mille puhul klaveri ja kontrabassi partiid tundusid jazzilikena, samas, kui vokaal ja löökpillid näisid esindavat maailmamuusikat. Pudeltrumm sai siinkohal sõna pikaks sooloks. Pala lõppedes küsis bassist Anders Jormin, kas õpitoas osalejad panid tähele, missuguse meetrumiga oli tegemist. Õige vastus olnuks, et lugu “läks 7 peale”, aga pianist John Taylor kommenteeris, et teinekord on isegi parem mitte teada, mis on meetrum. Tema sõnul pööratakse tänapäeval liiga palju tähelepanu tehnilisele võimekusele, kuid ei tulda selle peale, et mängides võiks end vabalt tunda.

Mängides enda vabalt tundmine kujunes järgneva mõttevahetuse üheks võtmeteemaks. Laulja Josefinelt küsiti, kas ta sulgeb lauldes silmad selleks, et eraldada end publikust (ja häirivast tähelepanust) või selleks, et süveneda muusikasse. Laulutudengist küsija nentis, et ka temal on harjumus alati silmad sulgeda, kuid tema õpetaja väitel tuleks esinedes silmad lahti hoida ja publikuga suhelda.

Josefine möönis, et sulgeb improviseerides alati silmad, kuid nõustus, et mingil juhul ei tohiks silmade sulgemine muutuda tõkkeks esineja ja publiku vahel. Ta soovitas noorukesel lauljal lasta sõpradel end filmida, siis saab ta ka ise video vahendusel kontrollida, kas tema harjumus võib publikule häirivaks osutuda või mitte.

Bassist Jormin tunnistas, et temal on silmade sulgemine soolode ajal muutunud täielikuks automatismiks. Noore muusikuna aitas see tal keskenduda ja nägemismeelt välja lülitades tundus talle, et ta kuuleb siis paremini. Nüüd, aastatepikkuse pillimehekogemuse toel, suudab ta oma kuulmismeelt teritada ka ilma silmi sulgemata, kuid harjumuse jõud on suur. Tal on taani trummarist sõber, kellel on kombeks svingi taktis hambaid plagistada. Nii võitlevadki nad oma häirivate harjumuste vastu koos, tuletades üksteisele meelde enesekontrolli vajadust, juhul, kui see kipub ununema.

Pianist võttis arutelu kokku tõdemusega, et sageli ei tea ennastunustavalt musitseerivad muusikud ise, mida nende vaba käsi või jalg parajasti teeb; ka tema enda õpilaste puhul on tal tulnud neile tahtmatutele veidrustele tähelepanu juhtida. Sel juhul tulebki esmalt probleem teadvustada, kas õpetaja või ansamblikaaslaste abil, ning seejärel püüda tüütust harjumusest vabaneda.

Sama päeva õhtul avanes võimalus Marilyn Mazuri ansamblit kontsertsituatsioonis kuulda ja näha. Võrreldes Jazzkaare kontserdiga Tallinna Kaarli kirikus jäi seekordsest esinemisest Riia Kongressikeskuses hoopis teistsugune, palju kompaktsem ja vähem laialivalguv mulje. Küllap on asi eelkõige selles, et Mazuri mitmekihiline muusikasulam ei pruugi kuulaja jaoks kohe täielikult mõistetav ja omaksvõetav olla.

Nii nagu Mazur kirjutab oma lugusid intuitiivselt, mitte konstrueerides, nii tuleb ka kuulajal avada oma meeled ja olla valmis “taevasesse ringi” astuma ilma eelarvamusteta ja ilma segava eelhäälestuseta. Need, kes soovivad näha üksnes Marilyn Mazuri kui “löökpillide kuningannat” nagu teda tihti tituleeritakse, võivad jääda suletuks tema muusika sügavamatele, salapärastele ja pühalikele, kohati lausa müstikasse kalduvatele allhoovustele.

Celestial Circle´i heliloomingus (nagu ka kõigi selle liikmete esituses) tuli kuulajal taas imetleda universaalset meisterlikkust, mis võimaldas ühest palast teise või koguni sama laulu jooksul rännata põhjamaise karguse lätete juurest sütitavate aafrika rütmide karussellini või bluusi kaeblemisest jõuda idamaise mõtluseni. Ühel hetkel kõlas bänd peaaegu nagu vanamuusikaansambel, ning juba järgmises loos olid kasutusel hoopis teised, vabale improvisatsioonile omased võtted. Suudeti varieerida mitte ainult üksikuid väljendusvahendeid nagu tämber või rütmistik, vaid tervet stilistikat ilma tervikut lõhkumata.

Palas “Bird in boots” (“Saabastega lind”) kasutas lauljatar otse loo pealkirjast inspireeritud kõlaefekte, esitades suurepärase pardihäälselt prääksuva vabaimprovisatsiooni, ning pianist sekundeeris käega klaverikeeltel mängides. Seejärel aga asutas Marilyn Mazur end märkamatult trummikomplekti taha ja ka teised muusikud “unustasid” oma tavatud mänguvõtted ning kogu lugu arenes ootamatult “tavaliseks”, illustreerides omal moel seda, kuidas kohmakas saabastega lind oma olukorraga toime tuli ja kõigest hoolimata lendama õppis.

Ühes teises loos tõi Josefine kurgulauljaid imiteerides kuuldavale kähisevaid ja krigisevaid hääli, kontrabass imiteeris lindude huikeid ning Mazur lisas šamaanlikke trummilööke. Näis, nagu oleksime tunnistajaks mingile tähtsale loitsimisrituaalile, nii võimas oli lavalt saali õhkuv energia.

Marilyn Mazuri valik ning suur oskus on olla mitte ainult interpreet, vaid looja. Ja selle kõige juures jutustada publikule lugu, mis on kuulamist väärt ning kannab kogu maailma kultuuride tarkust.

Celestial Circle 3. juulil Rigas Ritmil koosseisus:
Marilyn Mazur – löökpillid, laul
Josefine Cronholm – laul
John Taylor – klaver
Anders Jormin – kontrabass