Rigas Ritmi 2009: Vaoshoitud emotsioonidest muusikamölluks

04. august 2009

Briti saksofonist Dave O´Higgins tõmbas Rigas Ritmil käima tõelise jämmi, kus võis kuulda osalemas ka festivali suuresinejaid.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

3. juuli õhtul City Jazz Club’is (mis, muide, kuulub hiljuti Muhus Juu Jääb’il esinenud Arnis Mednisele) algavat jämmi sisse juhatama on valitud ansambel Soul E-motion.

Kell 9 alustama pidanud ansambel pole tund hiljem õnneks veel oma sissejuhatavat etteastet lõpetanud, nii jõuab Kongressikeskusest kontserdilt naasev allakirjutanugi nende loominguga tutvust teha.

Petliku nime taga ei peitugi üdini soulilikku muusikat viljelev bänd, samas ei saa õigeks lugeda ka Rigas Ritmi brošüüris pakutud ampluaad: funk ja fusion. Kahtlemata sisaldab E-motion´i repertuaar hulganisti funkivaid rütme ja mitmest stiilist kokkusulatatud elemente (“fuse” tähendab maakeeli sulatamist ja sulandumist), kuid kummagi mõistega nende kitsamas tähenduses otseselt tegu pole. Pigem näib Soul E-motion esindavat acid jazzi leebemat poolt, tempides seda mitmete mahedamate sugulasstiilidega ning õige õrna scratchimisega (mis on nii vaoshoitud, et seda pole peaaegu kuuldagi).

Hillitsetud kõlaga pole aga laulude sõnum sugugi alati kooskõlas. Esimene lugu, mida kuulda jõuan, sisaldab paljutõotavat fraasi “bite the dust” ning loodan juba nautida kuulsa Queen´i hiti töötlust, kuid see osutub hoopis osavaks sämpliks, mille edasiarendus on viinud iseseisva teose sünnini ning kannab pealkirja “No sugarcoating please”. Bravuurikate sõnade ja igati stiilse vormistuse juures jääb esituse temperament ehk liigagi tagasihoidlikuks.

Võibolla on asi ka väsimuses, sest ansamblil on seljataga juba täispikk esinemine päevasel kontserdil Vermanese pargis, ning lauljatari huulilt kostab aegajalt musti noote. Samuti võiks tema esitusse soovida enam intensiivsust.

Et kontsert sujuvalt jämmile üle läheks, tuleb koos Soul E-motioniga lavale jam session´it juhatama palutud briti saksofonist Dave O´Higgins ning Soul E-motion´i saksofonist läheb teenitult puhkama. Koos esitatakse üks Brasiilia-teemaline lugu ning seejärel leiab laval aset suurem jõudude ümber jagamine.

Eksootilistel teemadel jätkates tuuakse kuulajani muljed ööst Tuneesias (“Night in Tunisia”) ning tenorsaksofoni mängivale O´Higginsile tulevad appi alt- ja sopransaksonist (kahjuks ei õnnestu selgust saada, missugust kollektiivi nad esindavad).

Silmanurgast näen, et klubisse jõuavad ka äsja Kongressikeskuses kontserdi lõpetanud Eldar Trio liikmed ning asuvad einetama. Senikaua vahetub laval taas esinejate koosseis: püünele astub brasiilia akordionivirtuoos Chico Chagas ning kuna laval on brasiillane, hakkab loomulikult kõlama bossanoova, sedapuhku Jobimi “Meditation”. O´Higgins ja Chagas vahetavad soolosid, viimase soolo jääb kõrva oskusega ühildada virtuoossus väga mõnusa vaba tunnetusega, mis ei kohusta kuulajat tema tehniliselt laitmatule sooritusele kaasa elama, vaid annab loa lihtsalt lahedaks äraolemiseks. Teine saksofonist vastab imrovisatsiooniga, mille toon näib matkivat Stan Getzi suitsuselt sametist soundi. Chagas leiab ka saatemuusikuna huvitavaid lahendusi, tekitades solistile akordioniga huvitava vibreeriva tausta.

Seejärel otsitakse ühisjämmile kolmandat saksofonisti. Kuni otsingud venivad, läheb lavalt tumedanahaline trummar kaotsi, kuid sellest pole lugu, asemele astub Soul E-motion´i löökriistamängija Andžejs Grauds. Vahepeal jõuan Eldariga ühes lauas istumas märgata veel üht Rigas Ritmi bukletist tuttavat nägu, kui juba tõusebki näo omanik lauast ning liigub lava poole, altsaksofon näpus. Grace Kelly, I do believe, is in the house!,” hüüatab Dave O´Higgins seepeale kergendatult ning lahti lüüakse “All blues”.

Esimeseks sooloks antakse noorele daamile eesõigus, teine soolo kõlab sopransaksofonil ja jääb meelde ülipika tremologa. Kolmanda solisti etteastega lähevad asjad alles õieti põnevaks, sest Chagas demonstreerib taaskord oma mittestandardset lähenemist ja esitab “All blues´i” kohta äärmiselt ebatavalise improvisatsiooni. Mingil moel lahendab ta oma kummalisi radu kulgeva soolo ikkagi nii, et see lõpeb bluusilikult ning neljandana saab sõna O´Higgins tenorsaksofonil. Ka tema tuleb välja huvitavate ideedega, kasutades toonile intensiivsuse lisamiseks omapärast “pedaaliefekti” ilma ühegi pedaalita.

Kahjuks ei jää jämmijad samas koosseisus kauemaks lavale. Pärast vaheaega astub ette hoopis järgmise päeva põhiprogrammis esinev Vinx koos tumedanahalise ja rastapatsilise tamburiinimängijaga ning olgugi harjumatus koosseisus, kõlab nende tõlgendus “My funny Valentine´ist” veenvalt.

Vinxi järel sammub lavale taas jämmiõhtu juht Dave O´Higgins ning koos kahe (ilmselt lätlasest) altsaksofonistiga jätavad nad City Jazz Club´i lavale muusikalise jälje looga “Footprints” (e. k. “Jalajäljed”). O´Higgins lisab, et kunagi oli tal au osaleda plaadi salvestamisel, mille produtsendiks oli loo autor Wayne Shorter. Kui ta küsis Shorterilt, kas loomulik fa on parem kui fa-bemoll, olevat too vastanud, et “liblikat võrguga ei püüa”… Mine tea, mida jazzikorüfee selle mõistatusliku väljendiga öelda tahtis, küllap tähenduse peab maestro sõnadest iga jazzihuviline ise välja lugema.

“Ma tean, et meil on täna üks suurepärane trio külas,” jätkab O´Higgins ääri-veeri juttu. “Kas te tahaksite kuulda Eldarit?” Vastuseks kõlab aplaus. Eldari Trio läheb lavale ja esitab ühe oma loo. Jätkatakse taas standarditega.

O´Higgins kutsub Grace Kelly uuesti lavale ning kaks saksofoni juhatavad vahelduvate fraasidega sisse loo “What is thing called love?”. Ülipika intro ajal vaatan ringi ja näen klubi omanikku Arnis Mednist publiku seas ringi tiirutamas.

Esimene soolo, mille esitamiseks on taas eesõigus Grace Kellyle antud, hõivab kuulaja tähelepanu jäägitult. Kirglikult ülikõrgetel nootidel edasi sööstev altsaksofon jätab mu õhku ahmima ning järgnevas O´Higginsi tenorsaksofoni improvisatsioonis jõuan vaevu registreerida tuttava tsitaadi, kuid millisest teosest see pärineb, seda muusikaliste sündmuste virvarris enam fikseerida ei jõua. Vahepealne Eldari soolo jääb samuti suhteliselt varju.

Improvisatsiooni teatepulga võtab üle Eldari trio bassimängija Armando Gola, kes, muide, näeb päikeseprillidega välja nagu Lenny Kravitz. Pärast teda saab sõna trummar, kes soleerib teiste istrumentalistidega vaheldumisi, ning alles nüüd järgnevas improvisatsioonis vabanevad Eldari sõrmed ja meeled kontserdipingest: ta teeb imeliselt heledakõlalise ja lüürilise soolo, kuid pöörab konventsionaalsema lahenduse teelt lõpuks kõrvale, võibolla liigse sentimentaalsuse kartuses. Viimaks areneb Eldari improvisatsioonist väga kena ning samas piisavalt “hull” lõppsõna tema selle õhtu loomingulisele tegevusele.

Dave O´Higgins kuulutab välja konkursi viimase jämmikoosseisu komplekteerimiseks. Ette astuvad (oletatavalt) lätlastest pillmehed (2 altsaksofonisti ja 1 tenorsaksofonist) ning koos City Jazz Big Bandi kuuluva Ritvars Garoza´ga klaveril tõmmatakse sisutihedale festivalipäevale joon alla.