Rigas Ritmi 2009: Vinx – mees nagu „Take 6“ ühes isikus

04. august 2009

Igas järgnevas laulus veenab Vinx üha uuesti, et täiuslikuks esituseks pole enamat vaja, kui üksainus hääl – tingimusel, et see hääl on Vinxi oma, kinnitab Marje Ingel.

Jazzkaar.ee ajakirjanik Marje Ingel viibis juuli alguses Läti suurimal jazzifestivalil Rigas Ritmi, et vahendada muljeid ka eesti huvilistele.

***

Üks huvitavamaid artiste Rigas Ritmi programmis on kahtlemata Vinx. Ta on üdini sõbralik, samas riukalikult lustakas, hoolimata sellest, et saatuse keerdkäigud on tema teel olnud üsna järsud. Tema ise ja tema elukäik meenutavad kohati muinasjuttu. Mõned näited neist saatuse pöördepunktidest. Aastal 1978 kutsus Taj Mahal teda löökpillimängijana endaga Montreux jazzifestivalile esinema. 1980. aastal oli ta valmis sõitma USA koondise kolmikhüppajana Moskva olümpiamängudele, varuks maailma hooaja paremuselt teine tulemus. Kuna Ühendriigid boikoteerisid olümpiamänge, jäid Vinxi unistused spordis teostamata.

Aastaid hiljem, 1989, leidis Vinx ansambliga The Barkin´ Feet taas tee Montreux jazzifestivalile, esinedes pärast Miles Davist ja enne Wayne Shorterit. Vaatamata sellele polnud tal ikka veel ühtki plaati ette näidata. Ühel 1990. aasta sombusel päeval astus Sting vihma käest varjule klubisse, kus parasjagu esines Vinx. Kuulamiselamus viis plaadilepinguni. Praeguseks on Vinxilt ilmunud 10 CD-d.

Kõlava nimega õpitoas Vinx Vocal Project, mis käib Riia Raadios koos tervelt 5 päeva järjest, jääb Vinx ise pealtnäha pretensioonituks taustajõuks, kes ei sekku agressiivselt musitseerimisprotsessi ega noomi õpilasi, isegi juhul, kui lauljate mustad noodid selleks põhjust annaksid. Ta hindab õpilasesinejate vabadust ja tegutsemisindu ega takista neil end väljendamast, neid pidevalt parandades.

Õpitoas õpib ta ka ise piisavalt läti keelt, et publikuga suhelda. Nii kostab kontserdil lisaks üksikutele sõnadele nagu “tere” ja “aitäh” laulude vaherepliikidena terveid lätikeelseid lauseid, kusjuures Vinx ei veeri neid paberilt maha, vaid ütleb peast.

Vinx alustab oma kava lauludega, mis on tuntuks saanud massiivses esituskoosseisus. Tema üksnes häälest (ja vahel täienduseks ka trummist) koosnevas minimalistlikus a cappella seades on neid huvitav kuulata ja avastada, et hea lugu kõlab alati hästi. Pealekauba on suurelt ekraanilt võimalik jälgida, kuidas Vinx häält huulte, põskede ja kogu näonahaga juhib, andes omamoodi hääleseade õppetunni.

Avalauluga „Moondance“ paluks Vinx justkui kogu publiku kuuvalgel tantsima. Järgnevat lugu on aga esialgu võimatu ära tunda, sest Vinx laulab kõigepealt sisse bassipartii, siis ülemise hääle (jättes eelmisena lauldud partii kaasa helisema) ning seejärel keskmise hääle, paneb need koos kõlama … ja hakkab kolmehäälse laulu taustal lihtsalt nägusid tegema. Naeru ja aplausi ära oodanud, asub Vinx sama kolmehäälset saadet kasutades improviseerima, kord sõnadega, kord ilma ja lõpuks saavad kuulajad aru, et see, mis kõlab, on Vinxi versioon laulust „Ain’t no sunshine“.

Alles nüüd võtab Vinx lisaks häälele kasutusele trummi, mille ta mugavalt endale kaela riputab ja selgitab, et kuna ta juba väikse poisina armastas igasugu hääli teha nii oma suu kui trummidega, siis ema tüdines vahel tema lärmist ja pani ta riidekappi luku taha. Sellest ajast saadik ongi ta harjunud, et kõik trummid on käe-jala juures, sest riidekapis pole ju palju ruumi. Seda öelnud, esitab ta oma isa lemmiklaulu „My funny Valentine“ samas (hääl + trumm) seades nagu eelmisel õhtul jämmil.

Igas järgnevas laulus veenab Vinx üha uuesti, et täiuslikuks esituseks pole enamat vaja, kui üksainus hääl – tingimusel, et see hääl on Vinxi oma. Lisaks vokaalsele meisterlikkusele on Vinxi puhul erakordselt tugevalt tunda selle seletamatu „miski“ olemasolu, mis teeb artisti usutavaks. Tema hääles on puhta heli essents, puhas muusika ise. Kui ta laulab „You send me“, siis tema laulu sisse minek on nii jäägitu, et tema häälest saab selle armastuse kehastus, millest laul räägib. Iga kuulaja tunneb, nagu oleks see armastusavaldus just nimelt temale.

Romantilise teema jätkuks ülistab Vinx läti naiste ilu ja ütleb midagi läti keeles. Ta kiidab ka Rigas Ritmi festivali eripära, sest siin pakutakse esinejale võimalust paigaga põhjalikumalt tutvuda ning kauem kohal viibides anda ka võõrustajaile midagi vastutasuks, koolitada siinseid noori muusikuid. Järgmisena kutsubki Vinx lavale ühe õpitoas osalenu, kelle puhul küll kindel ei saa olla, kas teda enam õpilaseks nimetama peaks: lavale astub üks Läti tuntumaid jazzlauljaid Inga Berzina.

Vinx laulab jälle üksi mitu häält sisse ning sellele salvestatud taustale hakkavad nad Ingaga vaheldumisi improviseerima. Kui intro läbi saab, jätkab Vinx üksi. Laul pajatab mehest, kes nimetab end loomult valetajaks, aga võtab vähemalt armastust tõsiselt ning palub oma kallimal end mõista.

Taas on Vinxi esitus nii sisendusjõuline, et vähemalt siinkirjutajal tulevad liigutusest pisarad silma. Arvatavasti on publiku seas veel palju neid, kes tunnevad, nagu oleks Vinx äsja just temale ja ainult temale laulnud. Loo lõpp areneb omamoodi improvisatsiooniliseks koodaks, milles mõlema laulja hääled kassikangana põimuvad. Laulu lõppedes kallistab Berzina oma lavapartnerit ning lahkub.

Vinx kohendab end hetke ja kommenteerib, et peaks kunagi siia tagasi tulema ja endale naise leidma. Publik reageerib sellisele avaldusele tormilise kahina ja aplausiga, usutavasti ei panda Vinxile sedasorti nalju pahaks.

Kuna saatus pole Vinxi mitte alati soosinud, siis on tal peale armastuslaulude varuks muudki. Laul „Tell my feet“ sündis, kui tema kolmikhüppe tippvorm 1980. aasta Moskva Olümpiamängude blokaadi tõttu realiseerimata jäi. Loo rütmiliselt põrkuv trummipartii meenutab kujutlusvõimega kuulajale ehk tõesti hoojooksu-müdinat, kuid mingeid pettumusenoote kõrv siit kinni ei püüa. Teksti põhjal otsustades on pigem tegu filosoofilise mõtiskluse ja tagasivaatega saavutatu üle.

Enne järgmist lugu kutsub Vinx lavale tema õpitoas osalenud 15-aastase noormehe, ning naljatab, et tal on kingi, mis on niisama vanad kui see poiss. Teema sissejuhatuseks küsib Vinx, kas kellelgi kuulajaist on olnud kogemusi paadunud virisejatega ja teatab, et tulemas on armastuslaul, mille pealkirja ta ütleb läti keeles. Publiku naerust võib järeldada, et armastuslaulust on asi kaugel, ning mõne aja pärast selgubki tekstist, et laulu nimi on hoopis „Ugly face“ ehk „Inetu nägu“.

Noormees alustab beatbox’iga, Vinx lisab sellele oma trummipartii. Ta paneb ka rahva kaasa laulma ja nii kuulutab kogu saalitäis refrääni sõnadega:„Ma talu enam su inetut nägu!“ Vinx õhutab takka, et laulge sisenduslikult („sing with the feeling!“). Ette rutates tuleb nentida, et Vinx teeb siinkohal ülimalt eneseiroonilise nalja, lastes publikul seda endale nö otse näkku öelda ja jättes selle kontserdi viimaseks looks.

Aga esialgu pole lugu veel läbi ja osav noormees saab võimaluse beatbox’i sooloks. Ta teeb seda tõesti hästi. Kahe rütmikunstniku koostöö sujub perfektselt, sest noormees peab pausi just siis, kui Vinx ise mõne biitboksiliku breigi teeb.

Õpitoas osalenud toovad suurepärasele esinejale ja õpetajale lilli. Vinx demonstreerib veelkord oma pöörast huumorimeelt ja paneb lillekimbud oma kummagi kõrva taha, nii et õied ettepoole ja varred otsapidi pearätiku alla jäävad, kolmanda kimbu pistab rinnataskusse. Nii näeb ta välja nagu mingi tüse lokkidega tädike, ise kommenteerib „Oi, küll te lõhnate hästi! Te olete maailma kõige paremini lõhnav publik!“. Rahvas rõkkab naerust ja plaksutab kui meeletu.

Loomulikult ei pääse Vinx lavalt ära lisapalata. Ta võtab kimbud kõrva tagant ära, istub ja õhkab: „ma tunnen end nii romantiliselt!“ ning improviseerib kahehäälse sissejuhatuse, seejärel esitab ühe oma kuulsama laulu „Touch my heart“. Kontserdi soojast inspireerivast õhkkonnast kannustatuna komponeerib ta laulu kahest viimasest sõnast „from you“ omakorda eraldiseisva teose, lauldes järgemööda sisse neli häält ja improviseerides sellele taustale nii sõnadeta kui sõnadega. Mulje sellest viimasest kohapeal loodud laulust on võrreldav mõne väga hea vokaalansambli esinemisest saadud elamusega.

Vinx on nagu „Take 6“ ühes isikus, fantastiliselt meisterlik ja pealegi igale kuulajale otse hingepõhja tungiv. Tema esinemisest saadud elamus on sõnadega väljendamatu, selleks, et seda kogeda, peab ise Vinxi kontserdil olema. Publik aplodeerib püsti seistes ja ma usun, et paljudel siin saalis on pisarateni kahju, kui niisugune suurepärane artist lavalt lahkub.

4. juulil 2009 kell 19 Riia Kongressikeskuse saalis
Vinx – hääl ja trumm