Rigas Ritmi – Beady Belle avas end Riias kuulajale uuest küljest

30. juuli 2011

Esimesena astus rahva ette Beady Belle, Norra ansambel, kelle debüütplaat ilmus 10 aastat tagasi. Selle aja jooksul on bänd pea pidevalt kontsertreisidel olnud, kui uskuda nende kodulehte. Pikkade aastate jooksul on mõndagi muutunud, muuhulgas algset ühe-naise-ansamblit alustanud Beate S. Lech’i kuvand, kes bändi esimeste plaatide ümbristelt on mällu sööbinud pikajuukselise kuldkiharana. Nüüd astus lavale poisipeaga lauljatar, kelle häälgi kõlas avaloos märksa madalamalt, kui plaatidelt mäletasin. Uuenenud vaate- ja kõlapildi tõttu oli Beady Belle’i esmalt lausa raske ära tunda.

Esimesele, varasemate plaatide loomingust popilikuma soundiga loole järgnes siiski laul „Skin-deep“ bändi kolmandalt albumilt Closer, ja see asetas ansambli ammuse austaja jaoks kõik uuesti omale kohale. Tolle laulu sõnad kuulutavad ilu pealispindseks nähtuseks, sõnade autor Beate S. Lech ise kuulub aga õnneks nende kaunitaride hulka, kelles peale välise ilu leidub ka sügavamat sisu. Lisaks tähendusrikastele tekstidele, millega Lech pea kõiki laule varustanud on, jääb kuulaja kõrv imetlema tema hääle kõla pikkadel nootidel, mis sobiksid näidetena vokaalkunsti õpiku juurde: ilus kandev sirge toon ja lõpus loomulik vibrato.

Aegajalt aitavad naissolisti kaasalaulmisega ka teised muusikud. Kui klahvpillimängija Lars Andreas Aspesaeter esimest korda temaga kaasa laulab, kostub see algul, nagu oleks Beate hääl kusagilt jõudu juurde saanud: nende koos fraseerimise täpsus on imetlusväärne ja ka tämbrite ühtesulavus on muljetavaldav. Ühiselt musitseerimine paistabki olevat pillimeeste tugevam külg, soolodes jääb kohati mulje, nagu poleks nad improviseerimisega harjunud – hoogu võttes jäädakse kauaks kordama rutiinset saatepartiid, enne kui asutakse seda edasi arendama.

Sama ei saa aga öelda Beate S. Lechi kohta, kes pea igale laulule väikeseid soulilikke variatsioone lisab ja kontserdi lõpus lausa pidurdamatu hooga end läbi erinevate stiilide rhythm & blues’ist popi ja bebop’ini murrab, hõikudes, skättides ja …peaaegu möirates. Enam pole jälgegi leebelt iroonilisest siresäärsest popdiivast. Nüüd meenutab laval, selg küürus, kummalisi kräunumisega sarnanevaid häälitsusi esile manav lauljatar pigem kassi või koguni nõida, kes ei laula, vaid loitsib. Nii loitsides põikab tema vokaalimprovisatsioon riskantsetele, kuid väga põnevatele radadele helistiku äärealadel. Paraku pillimehed talle päriselt järgneda ei söandagi, jäädes traditsioonilisema harmoonia turvalisemale territooriumile. Beate’gi näib olevat endast kõik andnud, ta hingeldab finišisse jõudnud sportlase kombel ja tänab publikut. Riias avas ta end võimeka jazzmuusikuna, julgedes kontserdi lõpupoole kompida nii enda kui kaasmuusikute piire.

Beady Belle 2. juulil kell 19 Riia Kongressikeskuses

Koosseis:

Beate S. Lech – laul

Marius Reksjø – basskitarr

Erik Holm – trummid

Hallgrim Bratberg – kitarr

Lars Andreas Aspesaeter – klahvpillid

Stig Henriksen – helitehnik