Rigas Ritmi – Alex Wilsoni tuline latin jazz sulatas publiku südamed

30. juuli 2011

Wilsoni mängu on põnev jälgida alates hetkest, mil ta klaveri taha istub, ja seda mitte ainult kõrvade, vaid ka silmadega. Tema vasak ja parem käsi mängiksid nagu soolodes omavahel kassi ja hiirt, siksakitades üsna iseseisvalt ja isepäiselt mööda klahvistikku. Virtuoosse pillimehena ei kipu ta siiski ansamblis vägisi domineerima, andes teistele lahedalt soleerimise ruumi ja toetades targalt just siis, kui vaja, nii nagu vaja.

Alex Wilsoni tugevaks küljeks virtuoosse pillimängu ja heliloomingu kõrval on ka originaalsete seadete tegemise oskus. Ühes Stingi loos, mida ma võibolla just erilise töötluse tõttu ära ei tunne, saab klaveri unelevast introst rütmikas pala. Siin algab Wilsoni soolo üksikute nootide vasardamisest, edasine improvisatsioon ilmutab meeldivalt fraasikeskset mõtlemist ega ole taandatav vaid näpujooksu demonstreerimisele. Seejärel harutab Wilson fraasi lahti, vedades seda mööda klaviatuuri igas suunas laiali. Kiired ühehäälsed passaažid vahelduvad akordiprogressioonidega, mida kuulaja vaevu jõuab jälgida. Viimaks arendab pianist mitmekihilise soolo lausa millekski fuugataoliseks ning lugu lõpebki peaaegu klassikalise klaveriteose vaimus.

Improvisatsioonides saame kuulda veel Paul Jayasinha särava tooniga trompetimängu, mis vaevata kohandub iga loo karakteriga, olgu tegu siis mõtliku ballaadi või temperamentse tantsulooga. Head soolod rikastavad ka laule, mis Naomi Phillipsi esituses muidu veidi igavaks kipuvad jääma. Nähtavasti on Phillips souli- või poplaulja taustaga ega tunne end jazzis kuigi koduselt, varieerides meloodiaid vaid minimaalselt.

Alex Wilsoni kõrval näitab end heliloojana ka itaallasest bassist Davide Mantovani. Tema sulest on keeruka ülesehitusega „Arab spring“, milles hulgaliselt erinevaid osi ja vahelduv taktimõõt. Kogu keerukust ei lase aga kunstlikuna paista loo kaasakiskuv rütmika ja idamaiselt mõjuv aluspõhi.

Teine itaallane Giovannini astub vaprasse duelli venetsueellasest kolleegi Edwin Sanz’iga. Esmalt esitab kumbki duellant oma lühikese soolonumbri, seejärel kaasatakse sõbralikku võistumängimisse ka publik, kes siiski venetsueellase dikteeritud sünkoopiderohket rütmifiguuri kuigi kaua kaasa plaksutada ei suuda. Proovitakse veel mitmeid rütmifiguure, aga lõpuks jäävad võistlema trummarid omavahel, ammutades vastastikku inspiratsiooni ja kannustades teineteist oma meisterlikkusega.

Kontserdi lõpu eel, kui saalitäis rahvast ansambli metsiku plaksutamise ja huilgamisega tagasi kutsub, küsib Wilson publikult, kas seadused ja valitsuse määrused siin riigis ikka tantsida lubavad? Selgub, et lubavad, sest lisapala jooksul tuleb pingiridade ette ja vahele jalga keerutama kolm paari, kellest vähemalt kaks valdavad ladina-ameerika tantse täiesti korralikul tasemel. Viimane lugu lõpeb eriti efektselt – klaveri taga istuv Alex Wilson hüppab takti viimase löögi ajal püsti, sirutades end sekundi murdosa jooksul täies pikkuses välja. Lõppakord kogu bändilt on vähemalt sama võimas kui see lahtihüpe.

Autogramme jagades tunnistab Wilson, et ta tuleks Lätti kohe tagasi, kui ainult kutsutakse.

Esialgu aga ootab teda juba nädal pärast Rigas Ritmi’t esinemine ühel Euroopa prestiižikaimal jazzifestivalil North Sea Jazz koos Mali muusikutega. See ongi Wilsoni uusim koostööprojekt, millega eelmisel aastal salvestati ka CD „Mali Latino“.