Rigmor Gustafsson

24. oktoober 2003

Jazzkaarel hiilanud rootslanna on tegemas suurt läbimurret Euroopas plaadiga, mis vaatab põhiliselt minevikku.

Rahulik, rahulikum, veel rahulikum. Rigmor Gustafsson hõljub õhuvõngetes kuulajani. Hõre, ruumis avarduv seade laseb rootslanna heledal ja õhukesel häälel olla kogu aeg esil, ta laulab Michael McDonaldi kunagist hittlugu “Empty Hearts”, sahistab sõnadega, õõtsub jazzbändi saatel, põimib oma laulu trombonist Nils Landgreni omaga.
Tegelikult ongi just Nils Landgren albumi “I Will Wait You” põhifiguur, sest tänu temale sai mullusel Jazzkaarel võluvalt laulnud Rigmor Gustafsson tegija-plaadifirma kaante vahele. Landgren viis kaasmaalanna mõned aastad tagasi laulma Berliini jazzifestivalile, mille kava ta tookord kokku pani. Rigmor võeti seal vastu üllatavalt soojalt ja see edu avas paarile tema varem tehtud plaadile tee Euroopa südamesse. See polnud siiski veel tõeline läbimurre, vaid pigem varba ukse vahele saamine. Aasta pärast Berliini festivali sai ta kutse esinemiseks Jazzbaltica 2002-l, mille peale ajakiri Jazzthetik hõiskas, et saksa jazzipublikule esitleti uut tähte jazzitaevas. ACT Recordsi plaati võib aga tõeliseks hüppelauaks pidada ning uudised Saksamaalt räägivad, et “I Will Wait For You” on osutunud sealmail üheks viimase aja menukaimaks jazziplaadiks.
Albumi teine lugu, bluusilikult svingiv “Is It A Crime” on Sade’ repertuaarist, üsnagi nigeerlanna moodi painutab ninahäälikutesse oma häält siin ka Gustafsson. Landgreni tromboonisoolod on kogu plaadi vältel oodatud hetked. Ta ei paku millegagi üle, on nootidega kasin, aga tema intoneeringud ja tämbrimängud kuuluvad omaette klassi. Trombonist sahistab lüüriliselt nagu Miles Davis trompetil.
Igatsuslugu “If You Go Away” Jacques Breli repertuaarist ei ole päriselt see, mis Gustafssonile lauljana sobib, kuid on tunda, et talle laul väga meeldib. Kui aga arvestada, et kogu plaat kulgeb üsnagi malbe meeleolu võtmes ja tasastes toonides, siis sulandub Breli-tõlgendus sellesse tervikusse veatult. Suures tühjuses eksleva hinge igatsus edastub, laulja tunnetab seda, tajub häälepaeltega. Oma hõngu nii selles loos kui ka mitmes teises annab ekstsentriline Fleshquartet, see keelpilliseltskond.
Walter Donaldsoni “Makin’Whopee” 1920ndatest on pandud õhuliselt funkima. Kehaköitev Rigmor Gustafsson mõjub peibutava ja kelmikana. Sellisena on ta huvitav ja eriline. James Taylori “Fire And Rain” esitleb lauljana hoopis Nils Landgreni, kellelt mõni aeg tagasi ilmus unistajatele mõeldud lauluplaat “Sentimental Journey”. Tegelikult on “I Will Wait For You” just selle kommertslikult eduka plaadi mõtteline järg. Nii palju on sarnaseid jooni, et mõlemat plaati kuulnul on paralleelid vältimatud.
Nii mõnelegi diskohitina ja teistele seksika vana lööklauluna tuntud “Fever” kõlab üsnagi sellises võtmes, nagu seda 1950ndatel esitas Peggy Lee – “musta muusika valge leedi”. Bänd svingib hoogsalt, laulja aga hiilib kassina, kellel küüned igaks juhuks sirutuseks valmis ja lõpuks ongi teravalt torkimas.
Michel Legrandi laul ootusest on eestikeelsenagi tuttav. Sellele järgnev bossa “It’s Been So Long” on Gustafssoni enda tehtud algusest lõpuni ja tekitab imestust, miks produtsendirollis Landgren tal rohkem nõnda särada ei lasknud ja vaid ühe oma lauluga plaadil võimaluse andis. Kindlalt üks plaadi parimaid lugusid, boonuseks veel seegi, et laulja ise mängib siin päris huvitavalt kitarri.
Gruuviv “Black Coffee” neljakümnendatest on kuulsaks lauldud Ella Fitzgeraldi poolt. Rigmor Gustafsson, kelle häälematerjal on hoopis teistsugune, kui ajaloolisel jazzidiival, jätab oma tõlgendusega hoopis teise mulje, mis on tänapäevasem ning tublisti valgenahalisem.
Lõpuballaad “The More I See” oli unistus Nat King Cole’i repertuaaris. Just see öise meeleoluga siidjalt pehme laul võiks olla plaadi kõnekaimaks iseloomustajaks või ühisnimetajaks. Rigmor Gustafssoni vokaal on nõnda uneldes nooruslikult seksikas ja romantiliselt naiivsevõitu, kuid siiras. See tunne vormub pea täiuslikult. Hea taustaplaat. Aeg-ajalt tõmbab endale tähelepanu, siis laseb jälle lahti, aga ei tee seda mitte igavusega.

Lood:

1 Empty Hearts (McDonald)
2 Is It A Crime (Adu / Matthewman / Hale)
3 If You Go Away (Brel / McKuen)
4 Makin’ Whoopee (Donaldson / Khan)
5 Fire And Rain (Taylor)
6 It Never Entered My Mind (Rodgers / Hart)
7 Fever (Davenport / Cooley)
8 The Moon Is A Harsh Mistress (Webb)
9 I Will Wait For You (Legrand / Demy / Gimbel)
10 It’s been So Long (Gustafsson / Nyberg)
11 Black Coffee (Webster / Burke)
12 The More I See (Norberg)