Riho Sibul

29. detsember 2003

Riho Sibula oodatud teine plaat valmis kolme aastaga ja on taas veenev tõestus tema loomingulise impulsi jõust.

Kui mäletate veel, siis Riho Sibula eelmine plaat “Poeet külmetab klaasmäel” lõppes masendust esile manava laululooga “Emajõe delta blues II”, kus kitarrist kordas ja kordas, et tal on nii halb – tüüpiline bluusinõks, kuidas oma koormat maha laadida. Kuid kuulajale langes see kõik õlule, kui ta plaati tõsiselt võttis. Paljud muidugi võtsidki väga tõsiselt. Poeediplaadist kirjutati ja räägiti palju, seda hõisati aasta parimaks, puistati üle siinsete väheste plaadiauhindadega jne.
Pärast seda on mõistetav, miks Riho Sibula järg kolme aasta tagusele heliteosele on olnud nii oodatud. Ühed otsivad sealt tuttavate nukruseteemade edasiarendust, teised tahavad tajuda muusikahelide niisugust tõsidust, mis lubaks meiemeeste-ja-läbu kõrval killukese lootust teistsugusele maailmale.
Olgu kohe öeldud, et Riho Sibula sooloplaat ei ole kuigi jazzilik. Kuid ta on ka rock ja muu muusika ebapiisavalt, et sellele saaks kohe sildikese külge kleepida. Sibul ei ole teab mis lennukas improviseerija. Samuti ei ole ta ilmutanud erilist agarust jazzile omase kitarrikeele omandamisel või vähemalt ei ole ta näidanud üles oma erilist sümpaatiat nende stiilielementide vastu sellisel määral, et seda tema mängust selgesti välja kostaks.
Kui veetilgast ookeani tuletada ja avaloo “Oli õitest kirendav aas…” järgi üldistada kitarrist-laulja uut meeleolu ja plaati (mis muide on üsnagi suurel määral võimalik), siis on see siiski mõtteline järg sellele punktile, millega Klaasmäel Külmetav Poeet lõpetas.
Juhan Viidingu luuletekstis on selline hetk, mil alles vaid mälestus õitest kirendava aasa ilust, suvelõhnadest. Sibul laulab: “… ja usun, et tuleb taas.” Aga on rõske-raske sügis ning salmirida teatab, et “mulle meeldib see aeg… see aeg on meelega üks – meel on meelega kurb.” Sügise salakeel olevat kurbuse kodukeel.
Selline meeleolu heljub napilt liikuvate helide korduvmustri kohal ja sees. Kitarri(de)sõrmitsemisega vennastuvad Sven Grünbergi klaashaprad süntesaatoriakordid, mis nagu kurvad vaimud mööduvad kaugel taustal. See on minimalism, oskus kasutada muusikalist suurendusklaasi, suutlikkus vähesest luua külluslikuna tunduvat. Kõike seda on täiuslikult piisavalt selle ühe olulise meeleolu muusikas kirjeldamiseks.
Aga üht peab ütlema küll – “Jahe sinine” on pisut optimistlikum ja lootusrikkam kui Riho Sibula eelmine sooloplaat. Siin on ka valitseva teemana rohkem sellist vaatlevat melanhooliat nagu seda oma plaatidele laulis Sibula üks lemmikuid, pea kolmkümmend aastat tagasi jäädavalt teisele poole siirdunud inglise folklaulik Nick Drake.
Sibul laulab (Viivi Luige sõnadega): “Lauludemüüja / mitu münti sa saad / lumesaju eest /…/ mitu senti…?
Taas kord peaaegu seisev hetk. Sibula kitarrisoolo (avaloos sellist asja nagu soolo polnud) tõmbab tähelepanu. Tema kitarr laulab ja lendleb, saund on hoolikalt valitud – selline liuglev ja vabadusse ihkavalt kerkiv. Eelmisel plaadil on niisuguseid tähelepanu tõmbavaid soolosid liiga vähe. See siin vältab enam kui poole viieminutilisest loost. Tema mängus kohtuvad ümarnurkadega Bill Frisell ja Brandon Ross, udusulehaakidega liikuv John Scofield, meditatsioonihetkede McLaughlin ja ei-tea-kes-veel.
Et loos löövad lisaks Sven Grünbergile kaasa ka kitarrist Robert Jürjendal, bassist Raul Vaigla ja Trummar Toomas Rull, märkame alles hiljem, kui loeme plaadiümbrise sinisele kirjutatud pisikest valget kirja. Nad mängivad nii diskreetselt.
“Varblased, Tartu Varblased” Jaan Kaplinski tekstiminiatuurile on iroonia Riho Sibula moodi. Tema elektriliselt moondatud hääl matkib õigeusu kirikuretsitatiivi. Taas staatiline rütmistruktuur meenutab Jon Hasselli digitaaldžunglite õhustikku, mis on valjem ja jõulisem kui plaadi kaks eelmist lugu. Samamoodi pisut äkilisem on “Kodueestlane” Lauri Saatpalu pilkelise vaatenurgaga. Just siin tuleb mängu Ultima Thule vari – selline rütmiliselt jutustav, riimumisi rõhutav meloodiajoonis, et pigem kujutaks sellist laulukest ette rockkiva Ultima Thule esituses. Aga ei, Sibul on siin nagu hakkmasinaga rütmi hekseldanud ja loo keskel kriiskab ja röögib ta kõrvu kriipiva ägedusega kitarril välja oma raevu parima avant-jazzi ja avant-rocki vaimus, abiliseks Meelis Vindi klarnet. Super.
Laul “Uppuja põgeneb kõrgele mäele” on plaadi üks keskseid lugusid nii otseses kui kaudses mõttes. Ugrikaamosliku maailmataju ja King Crimsoni kaunite lootusetusemomentide liit, pluss veel mitmeid sarnaseid aimduslikult hirmutavaid helihetki nagu “Blair Witchi” filmi olematul heliribal. Joel Sanga apokalüptilist teksti Sibul peaaegu nagu oigab valu käes vääneldes. Orgudest voogab rõske-paks udu ja matab silmapiiri. Mägi, millele uppuja on põgenenud, madaldub üha. Lind toob nokas õlekõrre, paigatud purjega laev lastakse vette, aga kaptenit pole veel…
Loo keskel saabub helge hetk, mil õhkõrnast lootusest lastakse nagu väsimusega lahti ja hirm lahustub aeglaselt lõpmatuse tühjusse.
Sven Grünbergi sämpleriga mängitud flööt (?) on vapustav. Raske vahet teha, kus kitarri mängib Robert Jürjendal, kus Riho Sibul, ehkki märge plaadi ümbrisel ütleb, viimane mängib selles loos üksnes akustilisi kitarre.
“Videvik II” on jätkulugu (aga millele, kus on Esimene Videvik?), instrumentaalpala, vahemäng, meeleolupildike, pingemaandaja.
Indrek Hirve tekstide vastu on Riho Sibul ilmutanud nõrkust varemgi. Tuhksõnu langeb tema katmata pääle… Sosinad summutab öö… Nõnda ta laulab. Kaunis ajahetk, julgustavalt sädelevad helid. Grünbergi napinoodilised klaverimeloodiad, bossalikult tantsisklev rütm, Ain Agana akustilise kitarri noodipärlid-rütmiakordid.
Teine Sibula lemmik Tom Waits astub esile laulus “Vana väits I”, mille moondunud-nihkes maailmas toimub lühike viha sublimeerimine.
Tõeline jätkulugu on aga “Puhte aegu kui pilved heisatud” koos trummar Arvo Urbi ja kitarrist Robert Jürjendaliga. Poeediplaadi “Üksteist” samalt koosseisult oli samasugune kingcrimsonlik psühhedeelne improvisatsiooniline progerock. Kitarrid on kui haavatud kiskjad, kes valmis igaks raevukaks ootamatuseks. Rütmi-loop jonksutab, kordused sööbivad ajukäärudesse.
Pärast igatsev-nukker-kaunist kitarripala “Passacaglia” tuleb Marc Ribot’lik/Ray Cooder’lik “Kellakapp” aeglase õõtse ja pikalt kaugusse vaibuvate kitarrireverberatsioonidega.
Punkti panev “Puudutus” hajutab eelnenud tusad, kurbused ja raevud. Raam saab ümber: niidud-aasad, maailm väljaspool omaenda siseilmade paineid on teistsugune, see tõdemus maandab. Vladislav Koržetsi teksti laulev Riho Sibul vaatab, kuidas hommikusel niidul kasvab taim ja putukas lendab. See aimdus, mis tekib, kui lind tõuseb leegina õhku… ja tuuleõhk tuleb, hing saab puudutatud. Eriline virgus valdab meelt, mis avaneb ja kuulab selget lindude keelt.
Kirgastumiseks võiks seda pidada. Isegi siis, kui see ei toimu ilmsi vaid mõttes ja laulus. Aga see ole ju võimatu tunne. See on üks neid suurepäraseid asju siin maailmas, mida raha eest ei osta. Sellised äratundmised tulevad pärast pikki vaimutreeninguid ja õppimisi. Niisuguseid hetki tahavad inimesed plaatideltki ja kontsertidel kuulda – nad meenutavad midagi.

Lood plaadil:

1. Oli õitest kirendav aas… 4:25
2. Lauludemüüja 5:15
3. Varblased, Tartu varblased… 3:22
4. Kodueestlane 4:00
5. Uppuja põgeneb kõrgele mäele… 6:19
6. Videvik II
7. Lend
8. Vana väits I
9. Puhte aegu, kui pilved heisatud…
10. Passacaglia
11. Kellakapp
12. Puudutus