Rivertribe leidis muusikalisi ideid ka Eestist

04. september 2005

Laupäeval Rock Cafes esinenud hoogne Rivertribe tunnistab intervjuus Eliis Vennikule ja Rivo Randverile, et nende koosseis on lõplik. Austraallasi iseloomustab sõnaosavalt terav huumor ja selged visioonid.

3. septembril Rock Cafes esinenud ansambel Rivertribe, maailma teisest otsast pärit etnoelektroonika grupp oli Jazzkaare esimene esineja, kes kohale tulnud Austraaliast. Kolm meest paljastasid jõhkraid mõrvasid, filosoofilisi vaateid ja palju muud oma austraaliapärase huumoriga vürtsitatud intervjuus Eliis Vennikule ja Rivo Randverile Jazzkaare veebitoimetusest.

Olete lähipäevil andnud palju kontserte Lätis ja Eestis – milline on kõige paremini õnnestunud?
See siin. Heliproov läks jumala hästi! Hea meeskond, tõesti hea.

Kuulsime, et olete oma muusikas kasutanud ka eesti rahvamuusika elemente?
Mike: Jah, lindistasime ühe loo koos setu vanatädidega. Võibolla saame seda lindistust kunagi veel kasutada, aga selleks peame me kindlasti neilt endilt nõusolekut küsima, sest püüame nende suhtes lugupidavalt käituda. Tahaksime veeta veel rohkem aega siin, võimalikult erinevates kohtades, kus tehakse muusikat. Ehk saaksime siit veelgi ideid ammutada.

Kes teist on peamine muusika looja, arranžeerija?
Mike: See muutub loost loosse, igaüks annab oma panuse. Meil on hea meeskonnatöö. See on meil üldine reegel, et teeme kõike koos. Keegi pakub midagi välja, mille kallal töötada.

Kaks aastat tagasi oli teil bändis ka neljas liige, nüüd olete kolmekesi. Mis temast sai?
Simon: Me pidime ta tapma. Ta oli kurjust täis… ja elas Kanadas. Ta vääris surma. Tegelikkuses oli koostöö nii suure vahemaa tagant väga raske. Tegelikult viiul täiustas meie muusikat väga hästi, aga see oli liiga keeruline.

Kasutate oma šõus videotehnikat. Kuidas need klipid sünnivad?
Mike: Ma võtan kaamera kaasa kõikjale, kuhu lähen ja nii kui midagi põnevat näen, hakkan filmima. Vahel filmin niisama autoaknast aga mõnikord lähen kindla sihiga filmima.
Isegi igavaid klippe omavahel kombineerides võib saada väga hea lõpptulemuse. Põhimõtteliselt filmime mõnikord me kõik – seda tehes püüame väljendada oma mõtteid, anda edasi mingit emotsiooni.

Mike, sul on koguni kuus last ja sa oled aktiivne muusik. Kuidas tuled toimte laste kasvatamisega?
Laste kasvatamine on väga keeruline protsess ja võimalik, et see ei mõju neile hästi, et ma nii palju kodust eemal olen. Kui vähegi võimalik, katsume oma pered reisile kaasa võtta. Mu lapsed armastavad muusikat – mõni mängib kitarri, mõnele meeldib laulda. Ma ei sunni neid selleks, aga ma hindan nende tahet.

Kas teie muusika on tantsumuusika või on see mõeldud kuulamiseks?
Jono: Mõlemat. Inimesed peavad seda kuulama, et kätte saada mingi personaalne sõnum. Aga samal ajal on see muusika väga otseselt mõeldud tantsimiseks. Meile meeldib, kui inimesed kaasa tulevad.

Kas elektroonika kasutamine muusikas on 21. sajandiga kaasnev paratamatus?
Simon: Ei, kindlasti mitte. See on meie valik, miski, mis meile meeldib. Meile meeldib heliga jamada, lisada pilte ja eksperimenteerida.

Mis on teie muusika missioon?
Mike: Me teeme seda kirest selle muusika vastu. Me teeme seda kirglikult ja loodame, et see jõuab publikuni. Muusika sünnib vaimust ja hingest ja kui sa ise ei suuda tulemust nautida, siis kannatab selle all kogu muusika.

Kas te olete muusikutena head?
Simon: Me oleme väga, väga head! Kui keegi on parem, siis ehk ainult Suntribe. Jono: Tegelikult me ei võrdle ennast mitte kellegagi. Muusikaga on sellised lood, et ei ole olemas maailma rekordeid kõige kiirema laulmise kohta. Kui me vahetaksime ära mõne Rivertribei liikme, siis me ei oleks ei paremad ega halvemad, me oleksime lihtsalt teistsugused. Hinnanguid anda oleks ebaõiglane. Inimene on oma aja märk, muutudes ajas ja ruumis.

Teil on välja lastud viis albumit, kuues on tulekul. Missugune teile endale kõige rohkem meeldib?
Mike: Järgmine. Iga järgnev on alati parem kui viimane. Kuues ei jää kindlasti viimaseks. Muusikat tehakse seni, kuni on mida öelda.

Mida teil praegu sõnades öelda on?
Simon: Aga sellepärast me mängimegi instrumentaalmuusikat. Meie suuline eneseväljendus on suhteliselt kasin. Kui püüda lahata seda, miks midagi tehakse ja kuidas, siis võtab see tüki tulemusest lihtsalt ära.

Missugune kultuur on teie muusikat kõige enam mõjutanud?
Mike: Kuigi meie muusika aluseks on didgeridoo, ei tähenda see, et me baseeruksime austraalia muusikal. Me teeme maailmamuusikat.

Kust tuli mõte nii palju erinevaid instrumente kokku panna? Simon: See on nagu söögi tegemine! Oluline on leida tasakaal erinevate maitsete vahel. Vahel lihtsalt tunned, et oleks nagu kaneeli vaja.
Mike: Kasutame mõnda aega mingit pillikooslust ja siis tüdineme sellest – vahetame mõne instrumendi välja ja saame midagi põnevat. Simon on viimasel ajal hakanud mängima kitarri, kasutame ka seda.
Simon: Mike kaotab alati oma pille või annab need ära ja siis tuleb selle asemele mõni uus leida.

Kas te olete oma muusikas tasakaalu leidnud?
Mike: Jah, ilmselt oleme selle leidnud. Et leida tasakaal, peab läbima eneseleidmise ettappe.

Kas Rivertribei koosseis on lõplik?
Mike: Jah, ilmselt küll. Me võime teha lindistusi koos väga erinevate inimestega, aga nendega tuuritamine oleks liialt keeruline.

Kuidas on religioon teie muusikaga seotud?
Mike: Me oleme sellest rääkides ettevaatlikud, sest ei soovi enda siprituaalseid vaateid kellelelgi peale suruda. Me ei taha end seada ühtegi usulisse kategooriasse. Me tahame pigem neid seinu lammutada.
Me ei taha endaga kaasa tuua situatsiooni, kus meid kutsutaks esinema vaid näiteks kristlikele üritustele. Seda me ei tahaks. Me ei taha luua barjääre, seega me ei rõhu sellele teemale eriti.
Jono: Me ei taha olla osa probleemist, me tahame olla osa lahendusest.