Robert Fripp: pühaliku meeleolu meistrimees

25. august 2006

Briti kitarristil õnnestus eesti publikus tekitada vastandlikke ja kummastavaid tundeid. Miks mitte kuulda ja tunda selles ka muusikateraapilist joont, leiab Mari Hiiemäe.

Rober Frippi turnee viies erinevas Eesti kirikus tõi kuulajateni muusiku soolomõtisklused igavikulistel teemadel. Kommunikatsioonivahendina kasutati elektrikitarri. Pühalikku meeleolu aitas luua kirikuruumi oivaline akustika. Mina kuulasin kontsertideseeria esimest, Tallinna Pühavaimu kiriku konserti 22. augustil.

Robert Fripp, kes eelkõige tuntud King Crimsoni liikme ja asutajana, tuli seekord publiku ette oma sooloprojektiga Soundscapes, mis on omanäoline ja erinev tema ülejäänud tegemistest. Rahulikult kulgevate helirännakutega näitas muusikalooja enda sisemaailmade rahulikku ja meditatiivset külge.

Frippi armastus elektrooniliselt sünteesitud helide vastu sai siin täiel määral rakendust. Elektroonilisel moondatud helikihistustes võis vaevu aimata helitekitamise allikat, kitarri. Akustiline algfaas jäi lõpptulemusest kaugeks, pühakoja sakraalse avaruse täitsid nimetud helidemassid, kosmilised ja universaalsed.

Kajade ja kordustega rikastatud massiivsetes voogamistes rääkis muusika, Fripp ise näis selle väheolulise teenrina. Harv töötlemata helidekimp akustiliselt kitarrilt püüdis vaid mõne korra taastada muusika katkendlikku sidet mängijaga. Helisid oli käigus korraga märksa rohkem, kui lava peal juurde loodi, kordusele pandud fraase jätkus kõlama ka pärast Frippi lavalt lahkumist.

Muusika oli sel kontserdil esinejast olulisem ning sel põhjusel oli Frippi esinemist parem kuulata kinnisilmi. Fripp andis vastutuse kontserdi õnnestumise eest kõrgematele jõududele, jäädes vaid meediumi rolli maailmade vahel, millesse ainult tema nägi.

Frippi helimaastikud võiks liigitada muusikateraapia alla. Fripp lõi kontserdil pühaliku, maailmaga rahusoleva ning meditiivse meeleolu, tuletades meelde, et paljude paralleelmaailmade hulgas leidub iga inimese hinges paik, mis armastab vaikust ja rahu. Iga inimene on väärt aja mahavõtmist ning enesessevaatamist.

Publikule anti piisavalt aega, et helide ekskursiooniga sammu pidada. Kontsert jäi ühe teema ja meeleolu piiresse. Hääbumiste-kasvamiste kompositsioon oli kohati isegi liiga staatiline.

Frippi muusika kujundas silme ette senikäimata maastiku, mis oli jälgimapanev, kuid lihtsalt unelemiseks liiga karge ja jahe. Universumisse püüdlevad puhtad helid andsid kuulajatele võimaluse aeg maha võtta ning mõtiskleda asjade üle, mille peale harilikult mahti mõelda pole. Tardumislummas publik kuulas tõsiselt ning jäi tõsiseks ka pärast lõpulugu.

Autor Mari Hiiemäe