Pehme jazzmuusika taustade täitmiseks kukub briti kitarristil hästi välja, sest ta oskab.
“Tänapäevane ja lahe, groove-jazzi Kitarr, nagu seksikas suvine tuulepuhang…” – nõnda esitleb Sony Jazz üht oma staaridest. Kirjeldus on täpne. Mustanahaline kitarrist on üks smooth-jazz’i kangelasi ning see muusika müüb teatud trendipubliku seas hästi, ehkki kipub jääma teisele poole seda veelahet, mida mööda õiged jazzimehed tõmbavad eristusjoone jazzialade märkimiseks.
Iseenesest on see veidi ülekohtune, sest päris palju päris häid muusikuid jääb nõnda “valele poolele”, Jordan nende seas. George Benson, üks tema suuri eeskujusid, oli ju 60ndatel pärisjazzi üks tippudest, kellega isegi Miles Davis tahtis kangesti koos mängida, kui oleks vaid saanud Bensoni nõusoleku. Kuid 70ndatel, mil Miles sukeldus psühhedeelia hämarteadvuse vinesse eksperimenteerima, säilitas Benson täielikult kainuse ja kalkuleerimisvõime ning hüppas pop-fusion’i vankri peale miljoneid teenima. Samast pop-fusion’ist võrsus seejärel terve plejaad hästiriietatud-hästiteenivaid jazzimehi, suvise tuuleõhu kirjeldajaid, kunstilisele jazzile hüvasti-lehvitajaid.
Kui täpne olla, siis kerkis Ronny Jordani (kodanikunimega Ronald Simpson) täht kodulinnas Londonis koos
acid-jazz’iga 1990. aastate alguses. Veidi tantsuline ja pop-tunnetusega jazz, mille esiisasid tasub otsida 60ndate soul-jazz’i meistrite jalajälgedest, oli äkki au sees ja meelitas jazzi ligi hulga uut noort publikut. Jordani 1992 ilmunud plaat “Antidote” gruuvis selles laines kenasti ja nii fännid kui kriitikud tervitasid teda mõlemal pool ookeani entusiastlikult.
Enne seda oli ta kaasa löönud 80ndate alguses Inglismaal popmuusika ühe kõrvalhoovusena nähtavale paisunud Brit-funk’i laines. Kui 80ndate lõpus hip-hop hakkas suurelt pead tõstma, tegi Jordan katsetusi, kuidas jazzi ja hip-hop’i saaks võimalikult huvitaval moel liita. Pärast Miles Davise klassiku, “So What” groove-töötlust temalt, olid äkki suurfirmad oma pakkumistega platsis ja järgneski “Antidote”, millele 1993 lisandud osalemine Guru legendaarsel albumil “Jazzmatazz, vol. 1”.
Järgmised plaadid olid pigem kui saavutatud edu kinnitussõnad, mitte mingi uute saavutuste poole sammuv progress. Järgnesid nii kandideerimine Grammy’le kui mitmesugused kitarri-auhinnad. Ning üha siidjamaks muutuvad kitarri-lick’id, järjest sujuvamad meloodiad ja pehmemad rütmimustrid.
“At Last” on Ronny Jordani kuues enda nime all ilmunud plaat. Ta on praegu neljakümnene ja tunnistab keerutamata, et tema muusika juured on 70ndates, mil raadios kõlasid kõrvuti ABBA ja Earth Wind & Fire. Benson muidugi ka. Seepärast ongi just pop-eesliide Jordanit kuulates vaja hoida käeulatuses nagu telekapult. Kuigi ta salgab oma eeskujude seas maha valged kitarri-fusionistid nagu näiteks Lee Ritenouri ja eelistab selle asemel mainida rassikaaslaste Wes Montgomery, Grant Greeni ja Kenny Burrelli nime, on Jordani muusika nahavärvitu või pigem isegi valgemapoolne. Mõeldud eeskätt taustamuusikaks ja heliparfüümiks, ruumi, kuhu bakterid pole teretulnud, nagu mitte ka kõrvalekalded.
Isegi kurguhäälsete mustade meeste “yeah”-hüüetega vürtsitatud “Tease”, mis peaks või võiks olla üsna R&B või äärmise kujutlusvõime korral isegi hip-hop, ei ole kuigi tume. Iseloomulik žanrile on ka süntesaatoribass kõigis lugudes. String on samuti mängitud elektroonikaga, siin ja seal kõlavad vaid mõned elus muusikute puhkpillipartiid elusmuusikutelt. Kitarr on esiplaanil nagu laulja, ehkki acid-jazz’i järelkajadega popmuusikast laenatud loos “You Might Need Somebody”, mida omal ajal edetabelitesse esitas Shola Ama, laulab õrn naishääl Crystal Lake päriselt.
Kitarristina on Jordan omas žanris mees eliidi hulgast. Ta tunnetab gruuvitasandis püsimise peene balansserimise kunsti peaaegu veatult, ta nüansseerib lähemal kuulamisel nauditavalt. Mehe Jamaika juuri ei kõla üldse, samuti lapsepõlves teda ümbritsenud kristlikku kasvatust ja sellega kaasnenud gospelmuusikat. Ja biit ei sisalda neid popmuusikast viirusena jazzmuusikasse levinud vigurfiguure, millest ammutab energiat kõik nu-jazz’iga tähistatav. Kui see plaat kusagil baaris mängib, ei pane enamik inimesi seda kas üldse tähele või vähemalt ei kurda ebameeldivuste pärast. Just seda pidas plaadifirma reklaamilauseke ju silmas.
Plaati lõpetav “At Tropez” teeb silma Ibiza-publikule, tantsubiit tümpsub lõputuna näival lindil, Jordan meelitab midi-kitarrist välja mitmesuguseid klantshelisid, mängib mitu soolot ja lennutab rütmidele heljuma lühikesi meloodiajupikesi. Siin on selge eraldusjoon tema ja ameerika smooth-jazz’i vahel olemas. Inglase kasuks. Tema on veidi huvitavam.