Rootsi vokalistid jätsid Pärnu kontserdimaja pooltühjaks

13. aprill 2008

Kuna ansambli Voiceboys reklaam oli tagasihoidlik ja kollektiivi nimigi ei tulnud tuttav ette, pole ka imestada, et saal oli pooltühi. Pinkide vahed olid venitatud võimalikult laiaks, et jätta vähegi muljet enam-vähem täissaalist.

Neljapäeval, 3. aprilli õhtul oli veidi üle paarisaja vokaalmuusika austaja otsustanud minna kontserdimajja kuulama suhteliselt vähetuntud rootsi vokaalgruppi Voiceboys. Kuna reklaam oli võib-olla veidi liiga tagasihoidlik ja kollektiivi nimigi ei tulnud isegi paljudele muusika-inimestele tuttav ette, siis pole ka imestada, et saal oli pooltühi. Pinkide vahed olid venitatud võimalikult laiaks, et jätta vähegi muljet enam-vähem täissaalist.

Muljeid vahendab Marge Lumisalu.

Reklaamis lubatud šarmantsete noormeeste asemel astus lavale aga veidi kummalise välimusega, maitsetutes tumedates kontoririietes kuus kuldses keskeas olevat meest. Võib ju väita, et väline ilu ei loe, aga samas, kui sisemine ilu välise kesta alt välja ei pääse, siis on ka pisut pahasti. Tavapärase hästi laulmisega tänapäeval enam publikut pahviks ei löö, vaja on midagi, millega kuulajaid üllatada, millega nende hinge pugeda.

Põhjamaalased soojenevad aeglaselt
Kui tavaliselt on välisesinejate üllatuseks ja kurvastuseks eestlastest publik üsna kinnine, siis seekord oli seis võrdne – ka laval olijad paistsid esimese kontserdipoole üsna reserveeritud ja kohati suisa emotsioonitud. Kõrv tabas mitmeid ebakõlasid häälestumise osas ja lavalise liikumise koha pealt oli pilt üpris igav. Samuti häiris ansamblikaaslastele partiihäälte andmine läbi võimenduse.

Õnneks hakkas esimese kontserdipoole lõpuks ligi kakskümmend aastat koos laulnud meestel lavakramp (või pettumus vähese publiku üle?) üle minema, nii et tunti end laval märksa vabamalt ja reipamalt.

Usun, et publiku silmis tõusid grupi „aktsiad” pärast jukebox`i vooru, kus saalisolijad said soovida bändilt suvalisi üldtuntud poplugusid ja sekstett need sealsamas laval ära seadis ja mitmehäälselt ette kandis. Äärmiselt julge ja tunnustustvääriv samm!

Kui üldiselt oli Voiceboys`i repertuaaris retrohõngulised poplood, siis lisaks oli kavas ka mõni omaloominguline pala. Kõigis neis oli aga lahutamatuks kaaslaseks hääletrummari Svante Drake massiivne, kuid maitsekas beat-box.

Müstilised muusikud
Kava teises osas saabusid muusikud lavale märksa vabamas rõivastuses, mis sobis paremini kokku nii esitatava muusika kui ka meeste olekuga. Isegi esimeses pooles vaat et vahakujuna tundunud lühikest kasvu bass sai elu sisse ja soolopartiid lauldes selgus, et tegu on tõeliselt hea rokilauljaga. Ka ülejäänud bändiliikmed olid kontserdi teises pooles tunduvalt muhedamad ja esitatud soolod ehedamad.

Erilise imetluse pälvis tagasihoidliku olekuga beat-box-i meister Drake, kes demonstreeris saalisolijatele üksi ligi kümne minuti jooksul erinevaid löökpille ja rütme, mida ta oma häälega teha suudab. Tormilisima aplausi teenis ta oma Aafrika hõimulauluga, aga väga loomutruud olid ka reggae-guru Shaggy imitatsioon ning samba- ja technomuusikalõigud.

Publik sai käe valgeks, õigemini suu lauluseks looga „Stand By Me” ning kontserdi lõpulugude ajaks ei peetud paljuks isegi püsti tõusta ja kaasa tantsida. Vaimustusest kiljuv publik sai õhtu lõppedes osa ühest lisaloostki.

Need aga, kes lootsid osta, nagu tavaks on saanud, fuajeest bändi CD-d ja küsida esinejailt autogrammi, pidid kahjuks pettuma – plaate ei müüdud, rahvaga suhtlema ei tuldud. Ka internetist ei saa seksteti kohta suurt rohkem teada – YouTube`is neil ühtegi lugu üleval pole ja kodulehekülgki on kollektiivil üsna infovaene.

Arvustus ilmus 8. aprillil Pärnu Postimehes.