Saarsalu, Veski ja Tafenau sümfooniaorkestri ees

09. aprill 2004

Kontserdil “Kolm tenorit” pole laval sedakorda vokalistid, vaid kolm eesti tippsaksofonisti. Milline on igaühe fantaasiamaailm? Mis inspireerib loomingule? Sümfooniaorkester, sving maailmamuusika ja bossa nova. Kuidas see kokku kõlab?

Kuldselt läikiv saksofon hakkab laval elama korraga kolme erka elu. Eesti tunnustatumad tenorsaksofonistid Lembit Saarsalu, Villu Veski ja Raivo Tafenau kohtuvad 14., 15., 16. aprillil selleks, et ühiselt improviseerida ja tutvustada publikule jazzsümfooniat.

Jazzikevade kulminatsiooni Jazzkaare vahetul eelõhtul annavad Tallinnas, Tartus ja Pärnus kontserdi isikupärase ja eriilmelise loojakäekirjaga saksofonigurud, kes argielus saavad tõenäoliselt harva võimalust samal laval koos üles astuda.

Villu Veski triivib viimased aastad maailmamuusika lainel, olgu siis tegemist Hawaii eksootika või Põhjamaa karguse sulatamisega. Mitme rahvusvahelise koosseisuga musitseeriva Raivo Tafenau lähiminevikku kuulub tunnustus bossaplaadi “Ice on Ipanema” ja leedu lauljatari Nedaga salvestatud “The Snow Queen” eest. Tafenau lööb kaasa ka Estonain Dream Big Bandis. Talvel neljandat lava-aastakümmet tähistanud Lembit Saarsalu on mitmekülgne meister-instrumentalist, kelle tänavust hooaega jääb meenutama tänuväärne uus algatus – DžässiVikerkaare ehk RainbowJazzi festival Tartus.

Kontserdi esimese osa peateosena kõlab Soome tuntud helilooja ja jazzmuusiku Heikki Sarmanto 9osaline süit “Hearts” sümfooniaorkestrile ja jazzansamblile. Selle teose on kriitikud tituleerinud põhjamaise jazzi nurgakiviks. Teadaolevalt saabub Eestisse ka teose autor.
Õhtu teine osa tõotab kirevust meloodiais ja rütmides, sest Saarsalu, Veski ja Tafenau ärgitavad üksteist küll jazziklassika ja ballaadide, küll bossa ja maailmamuusika lainele. Tänu muusikute erinevale kogemusele ja stiilitunnetusele võib tuttavatest viisidest tekkida üllatuslikke kõlamustreid.
Kolme saksofonisti toetab nende improvisatsioonirännakutel trio noorema põlvkonna edukatest jazzmuusikutest: Mihkel Mälgand kontrabassil, Jürmo Eespere klaveril ja Tanel Ruben löökpillidel.

Kontsert “Kolm tenorit”: Lembit Saarsalu, Villu Veski, Raivo Tafenau, Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Rauno Tikkanen (Soome)
Kavas: Heikki Sarmanto “Hearts”, Hoagy Carmichael “An American Treasure”, improvisatsioonid
14. aprill kell 19 Estonia kontserdisaalis, pilet 100 kr
15. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimajas, pilet 80 kr
16. aprill kell 19 Pärnu kontserdimajas, pilet 80 kr

Heikki Sarmanto “Hearts” – süit sümfooniaorkestrile ja jazzansamblile
1939. a sündinud helilooja ja pianist on pärit muusikute perest ning on seetõttu juba väga varajases eas olnud ümbritsetud kõigega, mis seondub muusikaga. Ametlikult alustas ta muusikaõpingutega 1962. aastal Sibeliuse Akadeemias, õppides Joonas Kokkoneni juures kompositsiooni ja Martti Paavola juhendamisel klaverit.
1968. aastal sai Sarmantost esimene Soomest pärit muusik, kellel õnnestus õppima asuda Berklee Muusikakolledzhisse Bostonis. Tal avanes võimalus oma klaverimänguoskust täiendada Herb Pomeroy, Charlie Mariano ja Margaret Chaloffi juhendamisel. Peagi otsustas ta võtta suuna heliloomingu keerukale teele. Kuna ta soovis end vabastada traditsioonilistest piiridest, siis jätkas ta oma õpinguid ilma ametliku õpetajata. Inspiratsiooni on ta saanud nii religioonist kui ajaloost.
Oluline osa Sarmanto komponeerimise meetodis on tema lähedane suhtlemine muusikutega, kellele ta teose kirjutab. Näiteks tunneb helilooja läbi ja lõhki oma bassistist venna Pekka Sarmanto ja saksofoni suurkuju Juhani Aaltoneni stiili. See võimaldab komponeerida muusikute individuaalsest andekusest ja vajadustest lähtudes.

Pianistina on Heikki Sarmanto vähemalt sama andekas kui heliloojana. Ta on esinenud pea kõikjal maailmas, Ameerikas on ta dirigeerinud ka oma suuremate teoste nagu “New Hope Jazz Mass” ja “Perfect Harmony” ettekandeid.
Heikki Sarmanto on loonud teoseid orkestrile, big bandile, kammerteoseid, vokaalmuusikat, muusikat filmidele ja raadioteatrile. Ta on välja andnud üle 30 salvestuse, arvukalt noote ja laulikuid. Helilooja üks uuemaid teoseid on jazzooper “Manon”.

Tema üks viimastest suurematest teostest on kriitikute poolt nimetatud “jazzi sümfooniaks”. 9-osaline teos kannab pealkirja
“Hearts” (“Südamed”) ning on kirjutatud sümfooniaorkestrile ja džässiansamblile. Teos kõlas esmakordselt 1994. aastal, esitajaks Soome Raadio Sümfooniaorkester ja Heikki Sarmanto ansambel.
Ta on teinud koostööd selliste dźässilegendidega nagu Sonny Rollins, Art Farmer, Helen Merrill ja George Russell, klassikalises zhanris bariton Jorma Hynnineni, Soome Raadio Sümfooniaorkestri ja Tapiola lastekooriga. Aastal 2003 lõpetas Sarmanto suuremahulise albumi koos Brasiilia juhtivate muusikutega, kelle hulka kuulus ka Claudya de Oliveira.
Sarmanto on võitnud nii kohalikul kui rahvusvahelisel pinnal rohkelt preemiaid ja auhindu. 1998. aastal nimetati ta UMO Jazz Orkestri kunstiliseks juhiks.