Saksofonilegend Sonny Rollins avas Poolas Jazztopadi festivali

28. november 2011

Novembri algul hajutas Sonny Rollins igasugused kahtlused, et auväärset Saksofonikolossi tuleks üksnes muuseumieksponaadiks pidada. Kontserdist annab ülevaate Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.

Kohtumiseks elava legendiga on raske valmistuda. Ei tea õieti, kas peaks end häälestama mingile kõrgemale vastuvõtutasandile, et sündmuse erakordsust võimalikult paremini tajuda, või vastupidi, hoiduma eneses liiga suurte ootuste üleskütmisest, sest kõnealune suurkuju on siiski juba 81-aastane…

Jazztopadi festivali avaõhtul leekivpunases särgis lavale sammuvat Rollinsit tervitas saalitäis otsekohe püsti seistes ning valjult huilates. Vanameistri esimestest nootidest teravate sünkoopidega „Patanjali“ teemas oli kuulda, et ta on heas hoos ning loo arenedes puhus ta ringhingamise tehnikat rakendades viimsedki kahtlusepilved muidu päikeselisest sügistaevast Wroclawi kohal. Lisaks mängutehnilisele kõrgvormile paistis Rollins olevat ka jätkuvalt aktiivne komponist, sest kontserdikava koosnes suuresti tema viimaste aastate originaalloomingust: peale „Patanjali“ kõlasid veel ka „Professor Paul“ ja „Nishi“. Neist kaks esimest on seni plaadile salvestamata. Et just viimastel aastatel on hakatud välja andma Rollinsi kogumikesarja „Road shows“, millest seni on ilmunud vol. 1 ja vol. 2, võib jazzipublik hellitada lootust, et uued palad ja ehk isegi Wroclawis toimunud kontsert sarja raames helikonserviks vormitakse.

Ainsa standardina kuulus kavva „My one and only love“, mille soolodesse pikkis Rollins mitmeid tsitaate (neist lustakaim „Oo, Susanna“, mida Eestis on esitanud näiteks Justament). Huvitavaid kihistusi tekkis muusikasse siis, kui saksofonist jätkas teisest kontekstist pärit meloodiamaterjali kollaažilikku „kleepimist“ oma soololõikudesse improvisatsioonilises dialoogis löökpillimängija Sammy Figueroa’ga. Samas laenas Rollins oma repliikide rütmifiguuridele inspiratsiooni just Figueroa improvisatsioonilõikudest.

Vastastikune koostöö jätkus terve kontserdi jooksul ning veteransaksofonist toetas bändiliidrina taustahäält mängides ka kitarrist Peter Bernsteini soolosid, tõmbudes vaid harva päris tahaplaanile. Loomulikult kanti ette ka Rollinsi puhul kohustuslik calypso, meenutamaks tema vanemate Neitsisaarte päritolu. Valitud pala „Don’t Stop the Carnival“ oli jäetud kontserdi lõppu ja siinkohal hakkas kahju, et kitsaste pingiridadega saal polnud tantsimiseks mõeldud. Vastavalt pealkirjale see lugu tõepoolest muudkui kestis ja kestis ning kariibihõngulist tulevärki lisasid omalt poolt kaks löökpillimängijat, kes samaaegselt improviseerides justkui üheks neljakäeliseks trummariks kehastusid: Sammy Figueroa congadel ja Jerome Jennings trummikomplekti taga.

Lisalooks ei lastud end kaua paluda ning palasse „D. Cherry“ süveneti pikalt ja pühendunult. Publik reageeris püsti seistes taas ovatsioonidega, mis kestsid mitu minutit. Muusikud tulid veel kord kummardama, kuid rohkemaks ei jätkunud endast kõik andnud Rollinsil enam jaksu.

Autogrammihuvilised ootasid kontserdi järel küll truult oma järge vähemalt pool tundi, lõpuks pääsesid lava taha iidoliga kohtuma siiski vaid paar üksikut väljavalitut, et lisada saksofonikolossi garderoobis autogramme ootavale plaadivirnale enda omad ja klõpsata unustamatu kontserdielamuse meenutuseks üks pilt.

Sonny Rollins Wroclawi Hala Stuleca’s festivali Jazztopad avakontserdiga 6. novembril kl. 19

Koosseis:

Sonny Rollins – tenorsaksofon

Pete Bernstein – kitarr

Bob Cranshaw – bass

Sammy Figueroa – löökpillid

Jerome Jennings – trummid