Saksofonistide tulevikutäht tuleb Itaaliast

28. november 2004

15aastane sitsiillane Francesco Cafiso võitis maailma saksofonistide konkursi, mis toimus Londoni jazzfestivali raames. Noormees jagas oma mõtteid ka Jazzkaarega.

On inimesi, kes publiku ette astudes ei pruugigi teha muud kui vaid saata rambivalgusest saali lai soe naeratus. Juba kostubki hämarast auditooriumist toetav tervitusaplaus ja kuulaja on peos. Sarnase tunde võrgust leidis end maailma saksofonistide konkursi ülikriitiline ja proff publik Londonis, kui lavale tuli nooruke Francesco Cafiso.

Oli 17. november Londoni jazzifestivalil. 3. White Foundation World Saxophone Competition konkursi esimene päev Queen Elisabeth Halli PizzaExpress FreeStage laval. Kõigest 15aastase Francesco Cafiso võistluspositsioon polnud kiita – kahepäevase saksimaratoni esimesel päeval teisena. Talle järgnes veel kaheksa muusikaliselt mitmekülgset ja välenäpset konkurenti üle maailma, kel ette näidata muusikalisi saavutusi vaat et sama pikast ajast kui Francescol eluaastaid kokku.

Ometi oli just tema see, kes 19. novembri õhtul laia naeratusega pisaraläige silmas võttis konkursi loojalt Jeremy White´ilt vastu eritellimusel valmistatud kuldse Yamaha saksofoni. Publiku tormilise aplausi ja bravo-hõigete saatel kuulis noormees ka auhindadest, mis tänu konkursi võidule auga talle kuuluvad: 2000 inglise naela, salvestus Blue Note´is New Yorgis, esinemine järgmise aasta Londoni jazzifestivalil, esinemised prestiizhikates Ronnie Scott´si ja Pizza Expressi jazziklubides Londonis, artikkel ajakirjas Jazzwise jne.

Võitjas ei olnud kahtlust
Sitsiilia koolipoisi võidus ei kahelnud ka publik, kes mõlemal päeval elavalt arutas ja hindas võimalikke esikoha kandidaate. Ehkki ühel saksofonistil võis olla briljantne mängutehnika, teisel fantaasiaküllased improvisatsioonid ja kolmandal ülivõrdeis musikaalsus, oli just Cafiso see, kelle karismaatilisus, enesekindlus ja muusikaline küpsus võlus nii kuulajad kui saatebändi.

Laval oli oma ea kohta hämmastavalt täiskasvanulik isiksus, kes kulges turvaliselt, ent erakordse loomingulise vabadusega oma võimete piires. Ta eristus teistest ühtlaselt pehme sooja tooni, hea mängutehnika ning terviklike muusikaliste mõttearendustega. Poolfinaalis esitas Cafiso Ellingtoni „Caravani” ja Kurt Weilli „Speak Low” ning soolona Rodgersi „My Funny Valentine”.

Cafisole järgnesid lõppjärjestuses Xavier Perez USAst, Willow Neilson Austraaliast ja Paul van der Feen Hollandist. 13 riigist ligi 50 kandidaadi seast kutsuti Londonisse 10 kuni 30aastast saksofonimängijat Ungarist, Prantsusmaalt, Rootsist, Suurbritanniast, Austraaliast, USAst, Hollandist ja Itaaliast.

Otsitakse staarieeldustega muusikut
Konkursipalavik tuli osal muusikuist elada üle koguni kahel korral, poolfinaalis ja finaalis. Poolfinaalis pidid noored esitama kolm pala, ühe neist soolona. Ka finaalis tuli esitada kolm pala, mis erinesid eelvoorus mängitust. Eelistati jazziklassikat, vähesel määral ka omaloomingut. Konkursante saatis Andrew McCormacki trio. Zhüriid koosseisus Denys Baptiste, Gary Crosby, Jeremy White, Jean Toussaint ja Peter King juhtis tuntud jazzikriitik Alyn Shipton.

Konkursi asutaja Jeremy White kinnitab, et zhürii otsus oli üksmeelne. „Francescol on silmapaistvalt särav mängutehnika. Ta on sündinud esineja – publik haakus temaga koheselt, ta mängis nii publikuga kui trioga. Noormehe suhe saatemuusikutega oli vahetu ja loominguline. Tema sound ja innovaatilisus kõlasid väga intrigeerivalt. Kui liita kõik nimetatud omadused kokku ja arvestada, et ta on kõigest 15aastane, on see erakordne,” kiidab White.

„Otsime konkursantidelt tulevikupotentsiaali. Kui Cafiso on jõudnud praegusele tasemele juba nii noores eas, siis loodetavasti saab temast tulevikus suur staar.”

Ladusat inglise keelt rääkiv Francesco, keda toetas Londonis nii perekond kui ka manager, tunnistas päev pärast konkurssi, et tundis südames võitu ette. Juues Royal Festival Halli fuajees vahutavat cappucinot ja oodates esinemist BBC otse-eetris, seletas sarmikas pruunisilmne Cafiso lapseliku siirusega, et ei tea midagi lavahirmust.

Lava tundub tõesti teise koduna noorukile, kes juba 9aastaselt musitseeris koos Bob Mintzeri ja Maria Schneideriga. Toona sai hoo sisse Francesco jazzikarussell, mis on keerelnud läbi Euroopa tuntumate festivalide koos jazzi raskekahurväega ning on praeguseks jäädvustunud vähemalt kolmele CDle.

Wynton Marsalis andis eluks soovitusi
Üheks olulisemaks muusikaliseks elamuseks peab Francesco aastatagust kohtumist Wynton Marsalisega, kes kaasas ta oma suvisele 40päevasele Euroopa tuurile.
„Võtan väga tõsiselt seda, mida Wynton Marsalis mulle rääkis. Elu kohta ütles ta, et mind ümbritseb alati palju inimesi. On häid ja heasoovlikke, kes mind alati armastavad. On ka palju kadedaid ja pahatahtlikke, kes mind vihkavad. Viimastega peab olema nagu kõige parem sõber – mida kadedamad nad on, seda suurem sõber peab olema.
Muusika kohta soovitas Wynton, et ma mängiksin bluusi, mustade muusikat,” räägib saksofonist, kes paar kuud tagasi viibis New Orleansis Wynton Marsalise isa juures ja harjutas palju. Marsaliste juurde USAsse harjutama sõidab ta taas 2005. a aprilli lõpus.

Noormees peab oluliseks ka oma kvarteti arendamist:”Grupiga püüame lihvida oma stiili ja soundi. Tahame harjutada nii kaua, et saaksime üksteisega vabalt improviseerides suhelda ning igale bändiliikmele jääks palju sooloruumi. Mängime põhiliselt minu lugusid.”

Konkursi auhindadest peab Cafiso kõige olulisemaks salvestusvõimalust Blue Note´is. „Teisalt oli Londonis veedetud aeg minu jaoks oluline elukogemus. Kohtusin paljude saksofonistidega, rääkisin nendega, nägin mängimas, vahetasime kogemusi,” võtab noormees Londoni päevad kokku.

Hetkel õpib Francesco Vittoria konservatooriumis flööti, kuid on veendunud, et flöödimängijat temast ei saa.”Minust saab saksofonimängija kogu eluks! Lähen ka paradiisi saksofonimängijana. Lõpetan flöödi eriala selleks, et saada konservatooriumist muusika eriala diplom,” ei varja ta kainelt kaalutledes tegelikke plaane. Siiski hoidub ta praegu aktiivsest kontserditegevusest just kooli kasuks. Lähitulevikus saab Francescot kuulda Milano Blue Note´i klubis ja Umbria Jazzi talvisel festivalil.

Jeremy White – veendunud jazzipropageerija
Shveitsis elavat Jeremy White´i innustab konkurssi korraldama suur armastus jazzmuusika vastu ning teadmine, kui keeruline on jazzmuusikuna läbi lüüa.”Jazzmuusikute põhiline probleem on leida tööd ja saavutada tuntust. Teadlik karjääri planeerimine ja selle üles ehitamine määrava tähtsusega, sest maailmas on palju häid jazzmuusikuid.
Konkursiga püüame anda võitjale võimalikult palju kõlapinda ja enesenäitamise võimalusi. Näiteks mängis Francesco BBC Radio 3 otse-eetris. Raadiojaamal on miljoneid kuulajaid. Enamusele muusikutest jääb raadioeeter vaid unistuseks. Võitja saab mängida maailma kuulsamates jazzklubides, sellega kaasneb palju meediakajastust.”

White kinnitab, et kolme aasta jooksul, mil konkurss on toimunud, on osalejate tase olnud tõeliselt kõrge. „Kõige ülevamad hetked on need, kui kogu zhüriiga tunnetame, et laval toimub midagi erakordset, et me oleme fantastilise muusikahetke tunnistajaks. Igal konkursil juhtub, et peame tunnistama – see on maagiline hetk.”

Seni on rahvusvahelise konkursi võitnud Jamie Oehlers (2003) ja Soweto Kinch (2002).

Autor Madli-Liis Parts