Kontserdikaja: Šamaani rituaalid lõpetasid Jazzkaare Kevadhooaja

17. mai 2006

Korea šamaanid lõpetasid esmaspäeval Jazzkaare Kevadhooaja, näidates Draamateatris väikest osa Namhaean Pyolshin-gut rituaalist. Loe kontserdi ülevaadet.

Originaalis päevi kestev rituaal oli muudetud pooleteise tunni pikkuseks muusikaliseks etenduseks ja publikul tekkis võib-olla vaid väike ettekujutus rituaalist endast, kirjutab Rivo Randver.

Asjatundjatel oli kindlasti toimunust selgem arusaam kui vaid lihtsalt uudistama tulnud kuulajatel. Igal juhul oli etendus idamaiselt kirev ja detailirohke, informatiivsuse poolest aga pisut segane.

Lava keskel suitsesid loomulikult viirukid ja põlesid küünlad, lavalaudadel asetsesid vaibad ning nendel istusid muusikud. Gut-rituaalile omaselt oli laval ka söögi- ja joogipoolist, mida publikuga jagati. Osa publikust kutsuti rituaali keskel ootamatult lavale. Toiming iseenesest oli veidi segane, sinna juurde käiv tekst iseenesest mõistetavalt võõras keeles ning peaasjalikult arusaamatu.

Rituaalne etendus koosnes neljast osast ja kogu lavaline tegevus oli katkematu. Muusikal oli kahtlemata kogu etenduse vältel väga oluline roll, kuid samas jäi muusika siiski saatvaks jõuks. Põhiline osa oli sõnumil ning selle juurde käivatel toimingutel.

Jutustajat ja rituaali läbiviijat saatsid 6 pillimeest. Mängiti Korea traditsioonilisi iidseid rahvapille nagu Daegeum (2-keelne viiul), Haegeum (põik-flööt), piri (bambusoboe) ja kolme erinevat löökpilli. Lava oli jagatud pooleks, kus ühel pool mängisid 3 rütmipilli ja teisel pool 3 meloodiainstrumenti. Muusikute keskel tegutses domineeriv jutustaja ja nö solist.

Kahtlemata tõsine ja oma kindla sõnumiga rituaal oli kohandatud tavalisele publikule suhteliselt kaasakiskuvaks ja nii öelda mugavaks jälgida. Oma osa oli ka huumoril ning publikuga kontakti loomisel. Kui rituaali alguse poole oli tegevus pigem lavakeskne ja tõsisem, siis rituaali kahes viimases osas läks muusika energilisemaks ja kogu lavaline tegevus kaasahaaravamaks. Rituaalne etendus kulges sujuvalt ja kulmineerus draakoni ilmumisega ning selle juurde käiva tantsulisema osaga.

Etenduse lõpus esitati lühike, jõuline ja ilmselt ka rituaaliväline pala kolmel löökriistal. Selle lõppedes süttisid Draamateatri saalis tuled ning Jazzkaare kevadhooaeg oligi selleks korraks lõppenud.