Šansooni ümbersünd flamenkoks ehk kirg ei vaja tõlkimist

21. detsember 2011

Pahatihti juhtub, et mõne suure artisti tribuudina välja kuulutatud kontserdid jäävad originaali kahvatuks varjuks. Suureks saavutuseks võib pidada sedagi, kui suudetakse algesitajat täiuslikult matkida. Vähesed on võimelised minema kaugemale ja püstitama oma loominguga mitte ainult monumenti suurele eeskujule, vaid muutma oma pühenduse uueks kunstiteoseks. Ana Salazar suutis seda.

Lugejaga jagab kontserdimuljeid Jazzkaare veebireporter Marje Ingel.
 

Kaugeltki kõik Piafi poolt kuulsaks lauldud palad polnud Salazari esituses kergelt äratuntavad. Prantsuse šansoone flamenko keelde tõlkides ei olnud mindud lihtsustamise, vaid pigem keerukustamise teed, lisades flamenkole omaseid vaheldusrikkaid rütme ja asendades esituskoosseisus pille. Selles mõttes tekitas Salazari ja tema kaaskonna tõlgendus paralleele näiteks flamenco fusion’it viljeleva Ojos de Brujo’ga, mis segustab flamenkot räpi ja vinüüli-skrätšimisega, lisades traditsioonilise flamenko elementidele kaasaegseid kihistusi.

Omal moel tegeleb ka Ana Salazar flamenko rikastamisega, kuigi antud juhul on see saavutatud mitte moodsate võtete ja uute tehnoloogiate importimisega vanasse traditsiooni, vaid naaberkultuurist algmaterjali laenamise ja omaseks töötlemise teel.

Vokaalikäsitluselt on Salazar jäänud flamenkole truuks, vahetamata seda šansooni mõneti kerglasema kõla vastu. Piaf ise elas oma lauludesse sügavalt sisse ja olgugi, et ta laulis puhta hääletooniga, sobib sisseelamise rõhutamiseks Salazari valitud kähe tämber suurepäraselt.

Kui minna konkreetsete laulude juurde, siis on huvitav, et nende flamenko mõõdu järgi ümber tegemiseks on vaja läinud ka taktimõõtude muutmist. Avalauluna kõlanud „Padam… padam’i“ meetrum oli teisendatud valsi 3/4-lt 4/4 taktimõõdule. Kiirema laulu „L’accordioniste“ refrään polnud oma valsilikkust küll kaotanud, kuid salmis oli samuti kasutatud 4/4 taktimõõtu. Suurima ümbersünni oli läbi teinud „Comme moi“, mille tundsin ära eeskätt sõnade järgi. Igatsevast karjest Piafi esituses oli saanud sisenduslik sosin „Como yo“ Ana Salazari huulilt. Laulutekstide hispaania keelde tõlkimisel oli autori mõte jäetud muutmata.

Originaalis suurejoonelise orkestrisaatega „Mon Dieu“ oli kogu oma pompöössuse minetanud ja saanud üllatuslikult veidi jazziliku kõlaga kitarrisaate, mis laulu mõju sugugi ei lahjendanud. Meeleheitlik palve „Oo, mu Jumal, jäta mulle mu armsam veel kasvõi ainult üheks päevaks!“ kõlas taas sama hingesööbivalt kui Piafi esituses.

Võiks jätkata, kuid püüd suurt kunsti sõnadega ümber jutustada on asjatu vaev. Ana Salazar tõestas, et tema lauludes sisalduv kirg ei vaja tõlkimist. Lui see on ehtne, tunnetab seda iga kuulaja. Kui Piaf oleks sündinud Hispaania mustlasena, ehk oleks ta teinud üsna sarnast muusikat.

Ana Salazar

8. detsembril kell 19 Vene Kultuurikeskuse