Satoko Fujii Orchestra

30. september 2003

Jaapanlanna orkester koosneb põhilisel ameerika downdowni meestest ning koos püüavad nad luua senikuulmatut loovat muusikat.

Ühe päevaga New Yorgis salvestatud plaat, muusika esitajaks bigbändi mõõtu jazzorkester, mille liidriks klaverijaapanlanna Satoko Fujii (1958). Osalejate seas jääb silma selliseid downdown-liikumise kompromissialti avangardiga seotud tegelasi nagu trummar Andy Laster (mängis ansambli New And Used koosseisus 1993. aasta Fiestal Pärnus), saksofonist Ellery Eskelin, trompetist Herb Robertson ja saksist Briggan Krauss. Teada fakt on, et oma kodumaal ja kaasmaalastest koosnevat orkestrit nimetab pianist Satoko Fujii Orchestra East ja läänes aeg-ajalt kokku tulevat koosseisu Satoko Fujii Orchestra West. Siin plaadil on nende kahe kollektiivi sümbioos.
Klassikakoolituse saanud ja hiljem Berklees õppinud pianist Satoko Fujii elab Tokios, kuid koos oma abikaasa, trompetist Natsuki Tamuraga käivad nad tihti esinemas New Yorgis. Sealt ka tutvus ja partnerlus Downdown-muusikutega. 2002 käis Fujii esinemas BBC korraldatud Londoni jazzifestivalil. Tema koostööpartnerid on praegu näiteks sellised ameerika uue jazzi suurnimed nagu Jim Black, Mark Dresser.
Lood plaadil on pikad, vahelduvate meeleolude, rütmimõõtude ja nivooga, pidevalt muutuva vormiga. Kui arvestada, et esimene jazziplaat, mis Fujii mõttemaailmale tugeva pitseri vajutas, oli John Coltrane’i klassikaline plaat “A Love Supreme” aastast 1965, siis on selline lähenemisnurk mõistetav.
“The Future Of The Past” jätab tervikuna mulje, nagu püriks Satoko Fujii oma teeneka kaasmaalanna, bigbändijuhi Toshiko Akiyoski mantlipärijaks. Temagi on virtuoosne improviseerija klaveril, temagi loob muljetavaldavaid moodsa kõlaga kompositsioone bigbändile. Temas on sarnast kompromissitust, mis ideaalide poole püüeldes jätab kõrvale kommertskaalutlused.
Plaadi avaloo “Pakonya” keskpaigas ilmneb jaapani meditatiivse shakuhachi-muusika selgeid läbipaistvaid liine ja sulena lendlevat kõla. Trompet ja saksofon sahistavad läbi vaikuse pikki helisid ja punuvad meloodialõimi. Aasia rituaalse muusika kujundite tagant ilmutab ennast peatselt aga taas kaosest korrapära otsiv sakiline helivirrvarr ja seda korrastada püüdev gruuv. Keerukamate passaažide ajal jääb orkestri koosmäng veidi liialt harali, kuid energia, mis ühiselt kuuldavaks manatakse, on üpris huvitav ja entusiastlik.
Natsuki Tamura kirjutatud “Tatsu Take” on veidralt svingiv ja free-jazz’i poole kaldu närvipundar. Sellele järgnev pea veerandtunnine Fujii “Incompleted” ehk Lõpetamata algab hoopis teiselt pooluselt, tasaste pingeliste helidega, millest lõpuks paisub nukrusest nõretav nutulaul, paisuv ja siis taanduv. Taas paisuv, kerkiv, lihtsa mõjuva struktuuriga. Hästi mängitud, tundega kuuldavale toodud. Kratsivad tromboonid, nutvad trompetid, kooris halavad saksofonid, mõõdetud marsisammul kulgev rütmigrupp.
“The Future Of The Past / Straw Dance” on oopus sõna otseses mõttes, kuna vältab tervelt 25 minutit. Satoko Fujii juhatab autorina vägesid. Tämbrilist kompositsioonimõtlemist on aegajalt kuulda, Fujii ise on kõnelenud helide värvist. Just plaadi viimane pala kõneleb muu hulgas veidi ka selles keeles, millest Satoko Fujii on enda sõnul unistanud – luua muusikat, mille sarnast keegi pole varem kuulnud