Sebastian Studnitzky kvarteti kaasahaarav kõla

23. aprill 2017
Triin Kala

On Jazzkaare teise päeva õhtu ning Telliskivi loomelinnakus valitseb mõnus festivalimeeleolu.  Punasesse Majja on üsna suure hulga rahvast meelitanud rahvusvaheliselt nii trompetistina kui ka pianistina hinnatud Sebastian Studnitzky samanimeline kvartett.

 

Kontserdi esimestest hetkedest alates avaneb publikule võimalus valida – kas minna sügavamale rännakule või jääda kulgema lendleval ning õhulisel muusikalisel faktuuril ja lasta muusikal oma läbipaistvuses ja kerguses end kanda.

 

Sebastian Studnitzky kvarteti puhul on kahtlemata tegu andekate muusikutega, kelle kindla käe all omandavad traditsionaalsed taktimõõdud uue tähenduse. Alati pole vaja  liigset keerukust, vaid piisab ka peenetundelistest soundivalikutest, veenvas koguses  harmoonilisest repetatiivsusest, ideaalselt ajastatud hetkelistest vasturütmidest ning üleüldiselt suurepärasest rütmikatajust, et üheskoos luua midagi, mis suudab psühholoogilise gravitatsiooni ajutiselt heas mõttes  kõikuma lüüa.

Kontserdil kõlas nii Studnitzky looming albumilt „Memento“ (2015)  kui ka valik lugusid varasemast ajast.

 

Muljeid publiku seast kogus Jazzkaare veebireporter Triin Kala.

 

Egne (42), meditsiinivaldkond: „Esinejaid kuulates tekkis selline tunne, et mõne loo alguses oled kindel, kuhu muusikaga koos välja jõuad, ent kui lugu lõpeb, avastad end hoopis mujalt. Selles mõttes hästi tore ja üllatav bänd.“

 

Mari-Liis (21), ajakirjanduse- ja kommunikatsioonitudeng: „Vaheldusrikas. Väga huvitav oli näha, kuidas inimesed läksid muusikaga kaasa. Kuidas tantsulisema biidi puhul hakkasid pead liikuma ning põlved  kergelt kaasa tatsuma. Samas teine hetk võis olla jällegi peenem, mõtlikum.“

 

Kaarel (37), analüütik meediavaldkonnas: „Mulle meeldis! Väga andekad pillimehed. Kontsert oli küll mõtliku loomuga, ent ka üpris tantsuline. Mulle eelkõige meeldiski näha, kuidas nad sellest hoolimata  oskuslikult muusikalise pinge  välja mängisid. Ma saan aru, et kuna tegu polnud otseselt sellise eufoorilise muusikaga, siis  rahval võis olla keeruline ennast käima saada.  Mind haaras nende etteaste igatahes kaasa – just see eelmainitud mõtlikkus, tantsulisus ning siiski pinge säilitamine.  Harva on selliseid kontserte, mis mind nii  positiivselt üllatavad!“

 

Rolf, biokeemik: „Vana suutis mind üllatada oma dissonantsete ning  „valede“ käikudega. Ma ei tea küll muusikast mõmmigi, ent on lahe, kui asjad laval toimivad.“

 

Klaara (15), õpilane: „Kontsert oli huvitav, aga esmakuulamisel peaksin seda pigem taustamuusikaks. Filmilik, näiteks kohati sobiks see muusika mõnda jälitusstseeni.“

 

Sebastian Studnitzky Quartet (Saksamaa)

22. aprillil Punases Majas

 

Koosseis:

Sebastian Studnitzky – trompet, klahvpill

Laurenz Karsten – kitarr

Paul Kleber – bass

Tim Sarhan – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!