Sergei Manukjan: Venemaal on nõudmine jazzi järele suur

24. mai 2008

Tänase Eesti Päevalehe Laupäeva-lisas portreteerib Jaanus Piirsalu jazzmuusik Sergei Manukjani, kes varsti taas ka Eestis esinemas.

Kõik oleneb elus väärtustest, mida sa elult tahad, räägib kaua Eestis elanud, nüüd Moskvas resideeriv jazzmuusik Sergei Manukjan. “Uhke auto ei muuda elus midagi,” ütleb ta 24. mail Eesti Päevalehe korrespondendile Moskvas Jaanus Piirsalule.

Te olete pärast Eestist lahkumist juba 17. aastat Moskva elanik. Eestis olite väga tuntud jazzmuusik. Kas Moskvas õnnestus teil samuti kiiresti läbi lüüa?
Mul ei olnud eriti vaja läbi murda, mind teati niigi. Ma pole elus kunagi seadnud eesmärgiks läbi lüüa. Eestis läks ka kõik kuidagi iseenesest. Ma olen oma elus mõistnud üht asja: kui inimene oskab midagi teha, siis on seda nagunii kellelegi vaja.

Lihtsalt tuleb teha seda, mida sa kõige paremini oskad?
Jah, täiesti õige. Siis tuleb see välja ja tuleb tunnustus. Ei tule tunnustuse poole püüelda, vaid teha oma asja. Kõik. Tunnustusest ja rahast ei tohi mõelda.

Miks te üldse Moskvasse kolisite?
Ütlen ausalt, et neid põhjusi oli palju. Ma olin ju Eesti elanik, aga ma mõistsin, et Moskvas on lihtsalt mastaap palju suurem. Mul tekkis Moskvas palju tööd ja ma pidin otsustama, kus elada. Aga ma ei jätnud Eestit maha. Mul on Eesti alaline elamisluba ja ma sõidan tihti Eestisse, annan kontserte jne. (Järgmine kord annab Sergei Manukjan Eestis kontserte 5.–10. juunil Tallinnas ja Viljandis – toim.) Eesti on mulle samuti kodumaa. Muidugi oli veidi ebameeldiv see, kuidas Eestis hakati 1990-ndate algul suhtuma venekeelsetesse.

Kas teil oli selliseid ebameeldivaid juhtumeid?
Olmetasandil natuke oli. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ma teadsin, et see on ajutine. Aga mis on meeldiv – ma ei saa öelda, et Eestis oleks olnud mingit natsionalismi. Oli selline solvumine, ülekohtutunne, poliitiliselt veidi üleskuumendatud solvumine. Võib-olla poliitiliselt oli seda kellelgi vaja. Aga praegu, kui ma olen Eesti elanik, aga elan Moskvas, siis ma näen, et Eestis on korda palju rohkem. Näiteks kui tulen Eestisse, ei hakka keegi mulle kohe tüütavalt pakkuma: “Kas taksot on vaja?”, nagu Moskvas.

Loe edasi Eesti Päevalehe Laupäev-lisast