Sergio Bastos & Raivo Tafenau Band

12. november 2008

Saksofonist Raivo Tafenau iga uus projekt ja iga järgmine plaat on sündmus. Suvehõngune kaamosetõrjuja pop-jazz plaat on suurem tegu.

Raivo Tafenau iga uus projekt ja iga järgmine plaat on sündmus. Mõni neist tegudest on suurem, teine väiksem. Kuidas kunagi. Tafenau otsib ja nuputab, proovib ja katsetab. Järeleproovitud nõksudele ja n-ö oma leivanumbritele lisab ta alati midagi uut, et oleks endal huvitav ja publik ei tüdiks. Raivo Tafenau on publiku poole pööratud näoga muusik. Ta näib teadvat, et kuulaja tänulikkus annab muusiku eksistentsile mõtte. Ilma kuulaja soosinguta peab vabaturul elatist teeniv pillimees oma pilli kotti panema. Omaette kunst on aga see, kuidas publiku poole küünitades mitte kaotada eneseväärikust. Just selles punktis ilmneb Raivo Tafenau meisterlikkus eriti. Tema eeskuju võiks innustada paljusid teisi jazzmuusikuid. Retsept näib lihtne – tuleb teha head muusikat. Siis pakub see rahulduse nii muusikule kui kuulajale.

Tafenau ajab oma jonni ja teeb plaate ise. Neid ilmu tihti – korra aastas või üle aasta –, aga kui ilmub, siis on see siinses jazzielus omamoodi sündmus. Uusim album “Contrasting Colors” on kindlalt üks kandidaate 2008. aasta parima eesti jazziplaadi tiitlile.
Brasiilia laulja Sergio Bastosega on Raivo Tafenau bändil juba teist korda plaati teha. Eelmine, “Ice on Ipanema”, ilmus viis aastat tagasi ning tähelepanu, mille plaat sai meedias ja ka müügiedu andsid märku õnnestumisest. Seda sama väljendas saksofonist ise oma hilisemates intervjuudes. “Ice on Ipanema” oli kindlasti üks tavapärasest kõrgemale ulatuvaid maamärke tema muusikuteel. Nagu midagi tähelepanuväärset saavutanud muusikute elulugudes tavatsetakse luuleliselt öelda – verstapost, mis tähistab olulist pööret.

Praegu Soomes elava Bastose ja Tafenau koostöö oli väldanud juba mõnda aega enne 2003. aastal ilmunud albumit “Ice on Ipanema”. Ka tookord Bastos laulis ja Tafenau Band mängis. Seega on uus album justkui järg viie aasta tagusele talletisele. Sarja teine osa. Kuid väikest rõhuasetuse muutust kajastab see, kuidas esitajate nimed plaadiümbrisel on reastatud. Kui “Ice on Ipanema” oli Tafenau bändi plaat, kus laulis Sergio Bastos, siis “Contrasting Colors” on kirjade järgi plaat, kus Bastos ja Tafenau grupp on võrdsed tegijad.
See esmapilgul tühine detail kajastub kahe plaadi muusika võrdluses selgesti. Saksofoni kuuleme pisut vähem ja laulu mõnevõrra rohkem. Üldises plaanis on lähenemisnurk aga sama – kõlab muusika, mis on suviselt päikseline, muretult helge ja oma kergusega kuulajat justkui kergitav. Domineerivad tüüpilised brasiilia muusika rütmid – samba ja bossa, Sergio Bastos laulab vaheldumisi inglise ja portugali keeles, ohtralt on maitseaineks kasutatud pop-nõkse.
On brasiilia laululoomingu klassikuid ja on ka eesti autorite lugusid – eelkõige muidugi ansambliliikmete endi loomingut. Ehk siis Raivo Tafenau, trummar Petteri Hasa ja kitarrist Ain Agan. Bändi muusikutest on vaid bassist Mihkel Mälgand ja klahvpillimängija Petri Somer olnud loomingu mõttes tagasihoidlikumad.
Raivo Tafenau kontrast-värvide heliplaadi kohta võiks öelda vanarahva moodi – kaua tehtud kaunikene. Muusikud olid lugusid lihvides ja õiget helide tasakaalu otsides päris kaua aega stuudios. Ja selles plaanis on tulemus tõesti hea – igas mõttes paigas, hästi tasakaalushelipildi ja rõõmsa tundega.
Just see viimane – positiivsus – näib iseloomustavat ka bändijuhi Raivo Tafenau viimase aja muusikalisi püüdlusi. Ta alustas 1980ndatel siinses jazzmuusikas tavalisel kombel – mängis koos ühe ja teisega, püüdis ennast üha paremast küljest näidates kerkida paremate musitseerimisvõimalusteni.
90ndate algupoolel oli juba ilmne, et Tafenau esindab eesti jazzmuusikas koos käputäie mõttekaaslastega seda suunda, mida võib nimetada modernjazziks, tänapäevase kõla ja rütmistikuga uueks peavooluks. Ka sellel ristmikul oli jätkamiseks võimalusi mitu. Tafenau valis võimaluse, et erinevate bändiega saab ta mängida erisugust muusikat.

Ning järk-järgult ja plaat-plaadilt, stilistilises mõttes sikk-sakitades, on joonistunud välja niisugune kaar, mille puhul me võiksime justkui väita, et saksofonist üritab oma muusikaga ületada põhjamaist kaamoslikku, enesesse vaatavat maailmatunnetust.
Avalugu, Sergio Bastose kirjutatud “Summer Story” viib kuulaja kohe lainele, millel rullub kogu “Contrasting Colors”. Suvine olemise kergus, sooja tuuleõhuna kõrvu paitavad kõlad, aega-küll tempoga rütmid. Tafenau “Aquela Menina” on selle skaala hoogsamalt otsalt, pop-funk segatud tõttava sambaga, palju vokaali, sekka mõned soolod.
Et album salvestati eurolauluvõitja Ivar Musta stuudios, siis pole imeks panna, et plaadile sai üks tema tehtud lugu, aeglane “Dreams”, mis pisut vähem jazzimas seades võiks kõlada mistahes korralikul pop-plaadil. Sama kehtib ka trummar Petteri Hasa hoogsate “Mr. T” ja “She Said So” kohta. Aina Agana ballaad “Slow Motion” kuulub oma atmosfääri ja meloodiakujunduse poolest progemõjudega täiskasvanupopi valda. Lucio Alvese, Carlos Lyra ja Antonio Carlos Jobimi bossad, mis näib olevat Sergio Bastose valik, on aga bossa-jazz-plaadi tuumosasse kuuluvad lood.

Võiks nuriseda vokaali rohkuse üle. “Ice on Ipanemal” mõjusid instrumentaallood vahele värskendavalt ning osalt tõmbasid nad ka tähelepanu eemale bossalt ja sambalt, mis võimaldas järgnevat kuulata värskema kõrvaga. Kuid plaadiümbrise nimejärjestus – Bastos ja alles siis Tafenau bänd – peaks andma selgituse, et nii see ongi mõeldud. Raivo Tafenau saksofonisoolosid tahtnuks ikkagi rohkem kuulda. Plaadi (ainsas instrumentaalses) õhulises svingiõõtses heljuv nimilugu oma laulva saksofoniga ei lohuta piisavalt.

Kui küsite kahe plaadi võrdlust, siis “Ice on Ipanema” mõjus viis aastat tagasi värskemalt. Samas on “Contrasting Colors” kompaktsem ja terviklikum, väga hea pop-saundiga ja kristalselt helge. Suur pluss on see, et Raivo Tafenau uuel plaadil on mingit selgesti tajutavat püüdu rõõmu ja kerguse poole – ja samas pole see “odav”, nagu vahel öeldakse ajaviitesuunitlusega muusika kohta, mida pop-jazz kahtlemata on. Siin on kunsti.

Koosseis:
Sergio Bastos – laul, akustiline kitarr
Raivo Tafenau – saksofonid, akordion
Ain Agan – kitarrid
Petteri Hasa – trummid
Mihkel Mälgand – bass
Petri Somer – klahvpillid
Ricardo Padilla – löökpillid

Lood plaadil:
1. Summer Story
2. Aquela Menina
3. Dreams
4. Influencia do Jazz
5. Mr T
6. Contrasting Colors
7. Slow Motion
8. De Conversa em Conversa
9. She Said So
10. Nem Sol, Nem Lua