Noore Iisraeli jazzpianisti Shai Maestro muusikas kohtuvad juudi ja araabia meloodiad, klassika ja jazz. Pianisti praeguses kodulinnas New Yorgis kohtus ja vestles temaga Madli-Liis Parts.
Vaid 26aastasena on ta juba esinenud maailma mainekaimatel lavadel ning tutvustanud end jazziringkondades meeldejäävalt isikupärase pianisti ning heliloojana. Tallinnas lõpeb trio Euroopa tuur, mille raames tutvustati uut albumit „A Road to Ithaca“. Maestro trios mängib trumme Iisraeli päritolu Ziv Ravitz ja kontrabassi peruulane Jorge Roeder.
Intervjuu Shai Maestroga toimus tema kodu lähedal Brooklynis novembri keskel vahetult enne trio Euroopa tuuri algust.
Esinesite Eestis Avishai Coheni bändi koosseisus 2010. aastal, millejärel keskendusite oma triole. Kuivõrd on teie elu Coheni bändist lahkumise järel muutunud?
Kõige olulisem muutus on New Yorki kolimine. See tõesti muutis mu elu igal kujuteldaval viisil. Olen sukeldunud New Yorgi muusikaellu, püüan mängida nii paljude muusikutega kui võimalik. Esmalt käisin jämmidel, mängisin restoranides, nagu ikka alguses tehakse. Samuti kohtasin siin oma kahte bändikaaslast – Ziv Ravitzi ja Jorge Roederit. Oma trio on minu elus vast kõige suurem verstapost, milleni olen jõudnud.
New Yorgis on vist välistatud loorberitele puhkama jäämine?
Sa pead olema valmis toime tulema linna andestamatu loomusega. Pead pidevalt edasi liikuma ja tegutsema. New York ei luba kellelgi jääda mugavustsooni, vaid hoiab sind kogu aeg kikivarvul. Siin elades on kogu aeg tunne, et veel on paljugi, mida peaks tegema, kohti, kuhu minna ja asju, mida õppida. Paljudes riikides on andekal muusikul lihtne jõuda tunnustuse ja staatuseni, kus sind kõik hindavad ja elu läheb ladusalt sisemise pingutusetagi, aga mina ei taha sellist elu.
Pärast edukat suvekursust Berklee muusikakoolis pakuti teile sinna nelja-aastast stipendiumi, kuid keeldusite. Liitusite hoopis Avishai Coheni grupiga ja olete öelnud, et sellest sai teie kool.
Igal muusikul on personaalne lugu muusikaharidusega: osa on õppinud koolis, osa sideman´ina, osa näiteks New Yorgis jamsessionidel käies. Minu kool oli Avishaiga. Mängisin tema bändis klaverit viis aastat. Olin juba lapsena loomult nagu svamm, nii imasin endasse ka kõike, mida Avishaiga mängides kogesin – kuidas arranžeerida, kuidas olla bändi liider, kuidas muusikuid hoida, kuidas kriitikale reageerida. Avishai rääkis neist asjust alati avameelselt.
Seda tarkust ei õpi raamatust ja koolipingist, kumbki ei anna sulle hoopi selga. Avishai aga tegi seda kenasti ja hoolivalt, New York teeb seda nüüd julmal kompromissitul viisil. Olen õppinud, et see ei loe, mida oled varem teinud. Mängima peab täna ja ainult see loeb.
Mis on teie viimane muusikaline avastus?
Praegu huvitab mind tõsiselt Kuubalt pärit timba-muusika. Vahel tundub, et Kuuba muusikat justkui alahinnatakse, sest see on tantsumuusika, meelelahutuslik. Kui aga kuulad parimat timba-bändi, mis on Kuubal top 10s, vaatad, kuidas 5000 inimest selle järgi tantsivad ja hakkad muusikat jälgima, siis avastad, et muusika on väga sügav ja kompleksne. Püüan seda tõelistelt meistritelt õppida.
Teie trio mängib teie kirjutatud muusikat. Kuidas lood sünnivad?
Minu kui helilooja ülesanne on lasta muusikal loomulikult välja tulla.Ma ei kirjuta kunagi mõeldes näiteks „kirjutaks nüüd midagi kuuba stiilis“. Iga pala on erineva sünnilooga. Mõnikord sünnib klaveri taga olles meloodia ja hakkan selle ümber kirjutama. Mõnikord kuulen peas muusikat, mille puhul tean kohe, et Jorge võiks sellega hästi hakkama saada. Mõnikord tunnetan, et meloodia võiks Zivi inspireerida.
Kuidas te ennast bändiliidrina tunnete?
Muusikud, kelle sideman olen olnud, on kõik suhteliselt kalkuleerivad. Nii ka trioga alustades olin kalkuleeriv liider. Valisin suundi ja püüdsin tasakaalustada. Mida vanemaks saan ja õpin end hirmudest eemale hoidma, seda rohkem jääb ruumi muusikale, mis tuleb tõesti minu seest. Soovin olla muusik, kes laseb asjadel juhtuda, mitte konstrueerida olukordi.
Oleme väga dünaamilised ja nii ei ole meil kindlaid rolle. Bändi liidrina on kiusatus kontrollida, sest see on ju minu muusika, minu bänd, minu visioon. Kui minuga on muusikud, keda usaldan, siis saavad nendest ka kaasliidrid. Demokraatia toimib meil. Tunneme kõiki lugusid sarnaselt detailideni. Kui mul oleksid tehnilised oskused, suudaksin mängida kõigi lugude kontrabassi kui ka trummipartiisid. Tean, et sama on bändikaaslastega.
Mulle meeldib Michael Jackson, ta on läbi aegade üks mu lemmikartiste, aga tema show oli alati sama – tantsijad, ilutulestik, kõik sekundi pealt arvutatud. Kui oleksin pidanud mängima selles bändis kuu, tunneksin, et aitab, et läheks kuulaks nüüd Wayne Shorterit, kelle kontserdid on kordumatud. Ka mulle meeldib, kui muusikas sünnib kogu aeg midagi uut.
Kuidas kohtusite Ziv Ravitzi ja Jorge Roederiga?
Julgen öelda, et muusikaga ei olnud siin midagi tegemist. Kui saad kellegagi kokku, käib klikk ja see, mida üksteisele räägime, hakkab kuidagi resoneerima, ongi side loodud. Me muudame üksteist justkui paremaks inimeseks. Juba esimeses proovis saime aru, et usaldame teineteist sõnadeta. Nagu eluski – kas inimene saab sulle silma vaadata või mitte.
Te olete lõpetanud edukalt Jerusalemma muusikaakadeemia klassikalise klaveri erialal, kuid otsustasite jazzi kasuks.
Armastan nii klassikalist muusikat kui ka jazzi, kuid mind pani mõtlema üks ema ütlus – kui mängin jazzi, säran kuidagi teistmoodi ja eriliselt. Mind käivitab olukord, mil saan küsida, mis täna juhtuma hakkab. Mind paelub teadmatuse faktor. Klassikalises muusikas saab vaid teatud piirini interpretatsiooniga mängida.
Ka täna on minu muusika väga läbi komponeeritud, kuid jazzi formaat lubab rohkem. Näiteks kui mingi osa palast innustab meid laval eriliselt, siis saame endale lubada selle juurde jäämist, selle ümber improviseerimist ning ka lõpetada pala samas, ilma et publik teaks, et selles loos olid ka teised osad. Debussy´ga nii teha ei saa. Klassikas tuleb publik kuulama reeglina seda, mida ta juba teab.
Alustasite kuulamise treeninguga. Kas see on väga keeruline?
Selle õppetsükli kõige raskem osa on atonaalse muusika noodist lugemine. Selle keerukust ei suuda sõnadessegi panna, kuid mulle teeb see vaid head – see annab mulle rohkem oskusi muusikat kuulata. Esimesel kohtumisel õpetajaga testis ta mu taset, mängis noodi ja käskis mul laulda see kohe õige noodi nimega. Läks aina keerulisemaks, kuni hakkasin naerma, sest ei suutnud enam noote eristada.
Tänu sellele koolitusele on automaatselt avardunud minu kui muusiku väljendusvahendite hulk.
Millise muusika juurde leiate ikka tee tagasi?
Kuulan palju John Coltrane’i ja Miles Davist, samuti Keith Jarretit ja Chick Coread. Ja siis muidugi Aaron Parksi, kes on minu meelest üks erilisemaid jazzpianiste tänases jazzimaailmas üldse. Tigran Hamasyan, Gerald Clayton, Bill Evans, Art Tatum, nende muusikale on alati koht minu elus.
Hiljuti mängisin Julliardi noorte muusikutega standardeid. Mulle väga meeldib mängida standardeid, kui neid mängida nii nagu algselt 1950ndail tehti. See ei olegi kerge. Äsja mängisin mustlasbändiga. Mulle väga meeldib traditsiooniline jazz, aga minu sees ja ümber on palju erinevat muusikat.
Kunagi oli New Yorki jõudmine teie unistus. See on täitunud. Mis on järgmine suurem verstapost?
Olen leidnud oma oma tee ja nüüd kõik, mis sel teel juhtub, ongi nagu unistuse täitumine. Seepärast kannab ka trio uus album nime „A Road to Ithaca“ („Teekond Ithacale“). See räägib Odüsseuse Ithacale naasmise loo.
Selle loo algus läheb aega, kui läksin Avishaiga esimesele tuurile. Toona kinkis isa mulle kreeka poeedi Konstantin Kavafise luuletuse „Ithaca“. Selle sõnumi saab kokku võtta mõttega, et kui sa liigud Ithaca poole, palu, et sinu teekond oleks pikk ja seiklusterohke ning kui sa jõuad kunagi Ithacale ning leiad eest vaese paiga, siis ära heitu, Ithaca kinkis sulle ilusa teekonna.
Näen oma elu teekonnana. Nii palju toimub mu ümber, peas on palju ideid, midagi seoses salsaga ja groove-bändiga, klassikalise muusika ja sooloprojektiga. New York paiskab mu kogu aeg uude olukorda. Lähitulevikus keskendun ilmselt sooloprojektile ja kuuba muusikale, ka esimene ajurünnak uue groove-bändiga on juba toimunud.