Shining

14. oktoober 2003

Noored norra muusikud annavad free-jazz’ile tänapäevase hõnguga lisaväärtuse.

Ansambel Shining ei ole uustulnuk, sest “Sweet Shanghai Devil” on juba nende teine album Jazzlandi plaadimärgile. Tähelepanu vääriv on siiski fakt, et veidi üle kahekümne vanade norra muusikute looming kõlab otsekui vaimne tõmmis 60ndate ummikjärellainetes svingivast free-jazz’ist. Tähelepanelikum kuulamine ja isegi sunniviisiline süvenemine toob esile muidugi ka erisusi, sealjuures päris olulisi, kuid esmamulje püsib kõige tugevam.
Nad mängivad akustilistel pillidel, millel jazzmuusikaga otseseos – saksofon, trummid, klaver, kontrabass – ja see kõla defineerib suurtes piirides ka mängumaa. Ja nagu 60ndate vabajazz püüdis ühekorraga endasse imada kõike, mis eksisteeris tollases muusikalises universumis, nii ka Shining näib haaravat kõike, mis nende muusikamaailma mahub – sealhulgas ka vihjeid Messiaenile, Coltrane’ile, Paul Simonile või eputavale glam-grupile Kiss. Niisugused eri ilmakaartest viited kaardistavad tänapäeva muusika avarust.
Plaadifirma Jazzland kodulehel võib huviline teada saada neliku kohta olulisima. Nad alustasid 1999. aastal, kui 18-aastane saksofonist Jørgen Munkeby oli kokku leppinud esinemise, milleks tal polnud bändi. Ta lasi sõna ringi käima ja võttis vastu esimesed pakkumised muusikutelt, kellega ta varem polnud kohtunud. Pärast paari proovi selgus, et asi klapib. Esimene etteaste toimus Jørgeni kodulinnas Tønsbys.
Munkeby, kes lisaks saksofonidele mängib ka klarneteid ja flööti, on õppinud Oslo konservatooriumis ja musitseerinud laineid tekitanud omapärases ansamblis Jaga Jazzist, mille albumi tunnistasid BBC jazzisaadete kuulajad parimaks mulluseks jazziplaadiks. Jaga liige on Jørgen olnud suisa kaheksa aastat ning temalt on pärit ka suur osa grupi kompositsioonidest.
Pianist Morten Quenild (1979) on samuti Jaga Jazzisti kunagine liige ja lööb kaasa Solveig Slettjahelli Slow Motion Orchestra’s ja Jon Ebersoni kvarteti ridades. Kontrabassist Aslak Hartberg (1976) on veel ansambli Oslo Fuild liige ja räpper Oslo grupis Klovner i Kamp, mis on saanud Norra muusikaauhinna. Lisaks muule on tal Oslo konservatooriumi haridus kammermuusikuna. Trummar Torstein Lofthus (1978) on kaasa löönud Bertine Zetlitzi ansamblis. Lisaks kõigele muule on ta ansambli Kiss muusika andunud fänn.
Shiningu esimene plaat “Where The Ragged People Go” ilmus 2001. aastal plaadifirma BP märgi all. Norras elasid sellele vaimustunult kaasa nii jazzikriitikud kui ka inimesed nüüdismuusika ringkondadest. Lisaks jazzifestivalidele on Shining käinud ka näiteks Roskilde rockifestari laval, nad on esinenud mitmel pool Euroopas ja neid võib pidada tegijateks, kuigi vanadest jazzikaanonitest hälbimine ja vabavormilised “kompositsioonid” pole just kõige kergem pähkel kuulaja kõrvas.
Plaadi avalugu “Firewalker” on eelkirjeldatu üks parimaid näiteid. Üsna pöörane, pahupidisusele kutsuv. “Where Do You Go Christmas Eve?” on kõnekas ainuüksi pealkirjanagi, ilma muusikat kuulamata. Skaala tangolikust nukker-ballaadist kuni skisoliku tasase märatsemiseni, normaalsusest kuni ebanormaalsuseni. Ja kus pagan olen seda viisijuppi varem kuulnud? Selliseid ootamatuid kuulamishetki on plaadil veel ja veel.
“Jonathan Livingston Seagull” on viide eelmiste põlvkondade noori erutanud kirjandusklassikale. Aga see on kommentaariga lugu, jutustava saksofoniga, rebestavalt harali rütmivonkslemistega.
“Sink” kõlab imeliku latiinoloona, pala teises pooles leiavad klaver ja kontrabass huvitava ühise keele, rulluvad barokse dodekafoonia ja hakitud svingiga ülesmäge kuni kohtuvad ansamblikaaslastega taas.
Nimilugu “Shanghai Devil” kasutab korrapära ja aasialikkuse hajutamiseks muteerunud bebop’i. Loo lõpu lainetused on kuulamist väärt.
Soovitav neile, keda huvitab dodekafoonia ja vabajazzi ühisosa või kes on popmuusikast väsinud. Bugge Wesseltofti fännivatele nu-jazz’i huvilistele paras kainestusrohuks. Ja kui kannatlikult kuulamisega lõpuni jõuate, ootavad “Reanimatoris” ees ka lunastusehetked.