Shitney – sürreaalne, aga põnev

02. mai 2016
Liisi Lasn

 

Shitney pole mitte mingil juhul tavamõistes traditsiooniline kollektiiv. Fuuriate triot ümbritsevat müstikaloori kergitati pisut reede, 29. aprilli õhtul Telliskivi Punases Majas. Tõsise olekuga naised võtsid nõuks publikule tõestada, et nad pole tulnud niisama nätsu närima ja nalja tegema, vaid hoopis oma helidega ehmatama ning inimhinge tumedatesse soppidesse pugema. Kogu kontsert kombineeris oskuslikult peaaegu kakofooniasse kalduva uneleva undamise ja moonutatud vokaalid, mida kõike täiendasid saksofonihelid. Näilisest kaootilisusest hoolimata suutis Shitney hoida pingestatust kogu esinemise ajal ja viimane lugu, mille eel Maria Faust teavitas publikut humoorika lausega „We are gonna play one last bad song“ („Mängime viimase halva loo“), oli pungil klubimuusikaga sarnanevat rütmikat ja kogu live’ile väga sobilik lõpp.

 

Kuulajatelt küsis kontserdimuljeid Liisi Lasn.

 

Andreo, doktorant: „Ei oskagi midagi otseselt öelda. Piletit ostes ei teadnud ma nendest veel midagi, aga tutvustuse järgi tundus küll huvitav. Ootasin võib-olla pisut midagi teistsugust nende helinäidete põhjal, mida ma internetist kuulasin. Halb see ei olnud – oli huvitav!“

 

Mariliis, Kristjan, Madis ja Hannes, muusikud:

„Sellist asja ma varem Jazzkaarel ei ole näinud. Ma olen enda elus päris palju sürre asju näinud, aga sellist küll mitte. Mu ootused olid vist isegi sarnased, aga mitte päris. Aga ütleks, et polnud sünge – lõbus oli!“

 

„Jazzkaare ajaloo kõige sürrim kontsert. Põrand oleks pidanud olema täis heroiinisõltlasi, kes valudes oigavad. Siis oleks see muusika täitnud oma eesmärki metadoonina.“

 

„Päris sünge oli. Vihane ja sünge. Mõtlesin sellele, et huvitav, kas neil on lapsed ka ja laulavad neile hällilaule samamoodi.“

 

„Vahepeal olid nad ikka väga naljakad. Aga kui istusin niiviisi, et nägin ainult inimesi ja lava mitte, siis läks küll süngeks ära. Kui bändi visuaal tuli juurde, läks kohe paremaks.“

 

Marti, kultuuritegelane: „Improvisatsiooniline, elektrooniline vabadus, mis laval oli – seda ma ootasin ja meeldis ka! Oli selline, nagu võiks olla. Vahepeal oli kohati ehk selline tunne, et äkki oleks sobinud rohkem stabiilsust, näiteks rütmielement. Mulle väga meeldis ja Maria on samuti äge, olen kahe käega poolt!“

 

Shitney

29. aprillil Telliskivi loomelinnaku Punases Majas

 

Koosseis:
Maria Faust ‒ saksofon, elektroonika
Katrine Amsler ‒ klahvpillid, elektroonika
Qarin Wikström ‒ vokaal, elektroonika, klahvpillid

 

Vaadake kontserdi fotosid siit.