Kontserdikaja: Sidsel Endresen on kõva koorega tuumakas pähkel

30. november 2003

Sidsel Endreseni trio kontsert Nigulistes oli huvitav. Sellele, kes teadis norra lauljatari tema eelmise kümnendi muusika järgi, võis Tallinnas kontsert tulla väikese šokina.

Endresen on viimastel aastatel läbi teinud hämmastava transformatsiooni. Varasemat, stiilselt vormistatud suurepäraste tekstidega õnnetute armastuslaulude esitajat enam ei ole. Kui endine Sidsel Endresen oli šokolaadikompvek, siis uus on rohkem kõva koorega, aga tuumakas pähkel. Keskealine hooletult riietunud lauljatar istub kiriku altari ees – ühel pool pianist Christian Wallumrød, teisel elektroonikaga tegelev Helge Sten. Naine saadab kiriku kõrge lae alla väljamõeldud keeles häälutusi.
Norra Muusikaakadeemias vokaaltehnikat õpetav Endresen on viinud loogilise lõpuni Ella Fitzgeraldi algatatud kontseptsiooni häälest kui instrumendist – ta on täielikult loobunud traditsioonilisest meloodilisest ja narratiivsest laulmisest. Häälest on saanud tähendusest tühjendatud vorm, tähistatavast vabastatud tähistaja.

Õnneks siit Sidsel Endreseni muusika müsteerium alles algab. Esiteks ei ole anum ikkagi päris tühi – lauljatari hääl on üdini naiselik ja nö põhjamaine. Samuti selgub, et sõnadega väljendatavast sisust tühjendatud hääl osutub ideaalseks anumaks uutele ja märksa üllatavamatele tähendusseostele. Endreseni trio otsib piiri intellektuaalset kõrgpinget tekitava muusika ja hullumeelse häälitsuste vahel.

Sama kummaline kui Endreseni vokaal, on klahvpillimängija Wallumrødi ja elektroonika näppija Helge Steni panus. Märksõnaks on elekter. Jäin mõtlema, mis neid norrakaid nii hirmsasti elektri juures paelub? Ja veel pisut murelikum mõte – kes kontserdi elektriarve maksab? Wallumrødi ja Steni loodud särinad-surinad, undamised, keevitamised, tärinad ja plahvatused tekitasid Endreseni häälega kõige põnevamaid resonantse. Hetkeks lõi pulseeriv elekter assotsiatsiooni võimendusega kuuldavaks tehtud aatomi sisemusest. Ent samas imiteerib Wallumrødi süntesaator hoopis pasunat ja vist ka klaverit. Siis isegi orelit – hommaaž keskaegsele kirikule? Inimhäält ja elektrilist heli ühendab maksimumile keeratud intensiivsus. Muusikute näod tõmblevad ja kehad vapuvad kui alzheimeri tõbistel.

Endreseni manamine ja meeste elektrilised helid on ilmselgelt dialoogis. Kindlasti sisaldabki muusika ühe aspektina mehhaniseeritud maailmaga vastakuti seisva inimese eksistentsiaalset situatsiooni kirjeldust. Endreseni laulus on tuntav Jan Garbarekile omane müstilis-pühalik vaimsus.
Samuti midagi “norralikku” (vahest on need rahvalaulu elemendid?) – mõte eksis igatahes tahtmatult fjordide, kaljukoobaste, trollide ja koboldite maailma. Endreseni häälekasutus on elektroonikale vastanduvalt rõhutatult inimlik ja isegi orgaaniline – bel canto see just ei ole, kõigile traditsioonilistele ilustandarditele vilistatakse. Aga siis omandab hääl pea tütarlapselikke toone. Inimhäälega visandatud looduslapselik, rikkumata maailmatunnetus seismas vastamisi kõrgtehnoloogiliste helidega. Vahepeal näib oma introvertsel kombel äärmiselt emotsionaalne lauljatar peaaegu nutvat.

Endreseni trio muusikas kohtuvad norra jazzmuusikas esinevad kaks mõneti vastandlikku suunda – juba mainitud garbareklik pühalikkus ja Supersilenti intensiivsus- ja elektrikultus. Esimest kehastab eelkõige Endresen, teist Supersilentiga jagatav elektrivõlur Helge Sten. Tulemus on somnambuulse mõjuga, ent intellektuaalselt laetud muusika.

Kontserti kuulas Tõnis Tatar Jazzkaare pressikeskusest.