Siira ja suurepärase Douglas Dare’i emotsionaalne muusika vapustas publikut

17. detsember 2014
Maarja Hindoalla

Kumu auditooriumi lavale astudes vaimustus Douglas Dare koheselt sealsest Estonia klaverist. Erinevalt süntesaatorist – kuigi ajuti leidis Dare ka selle instrumendi taha tee – andis tema sõnade kohaselt kontsertklaver võimaluse esitada muusikat toorelt ja sellisel viisil nagu see loodi. Nii vabandas muusik juba ette, juhuks kui ta väga hoogu peaks sattuma ja muusikast haaratuna lood liiga pikaks venivad.

 

„Whelmi” kohta on Dare öelnud, et komponeerimist alustades polnud tal veel kindlat kontseptsiooni, kuid mitmete laulusõnade ja pealkirjade puhul on läbivaks teemaks vesi, viidates sellega inimese rahutule loomusele ja kõikuvatele meeleoludele. Ka Dare’i kontsert oli parimas mõttes tujukas – kohati jõuline ja väga emotsionaalne, hetkiti ükskõikne, alati melanhoolne, kuid mitte kunagi depressiivne, pigem lootusrikkalt kaunis. Manipuleeriv, meelitav, salapärane, kurblik ja lummav. Muusika voogas, olles kord hall ja läbipaistmatu nagu tormine meri, kord kristallselge kui allikavesi. Minoorsele muusikale kontrastiks oli Dare ise rõõmsameelne, luues publikuga siira ja intiimse suhte.

 

Dare oli täielikult tollest sünergiast haaratud, mängides näiteks ka palasid „If I knew I were alive” ja (tema kirjutatud esimest „tõsist” lugu) „London Rose”, mida muusik enda sõnul kontsertidel pigem ei esita.

 

Sille (22), meditsiinitudeng: „Mulle õudselt meeldis see endassesüüvimine, see läheb kuidagi praeguse aastaajaga väga hästi kokku ja samuti minu hetkeolemuse või -tunnetusega. Mulle meeldis ka väga, et Dare’i esitus oli hästi füüsiline. Näiteks oli näha, kuidas ta just sellel kontsertklaveril ise käitus nagu see muusika. See kõik voolas tema kehast läbi ja see oligi tema, mida me kõik kuulsime.”

 

Kertu (26), riigiametnik: „Pärast seda, kui ma otsustasin siia kontserdile tulla, olen neid lugusid nüüd Spotifyst kuu aega kuulanud ja live’is oli kõik veel kordades-kordades parem. Kogu see õhkkond, atmosfäär ja emotsioon. Tundus, et ta ise ka väga-väga nautis siin olemist.”

 

Eda (40), lastekaitseametnik ja Krista (51), kujundaja:

Eda: „See oligi nagu retk kuskile ära, kuskile kõrgustesse. Hästi rahustav ja mõnus.”

Krista: „Äärmiselt sümpaatne oli. Ma olen väga rõõmus, et ma siia sattusin. Lisaks meeldis mulle väga see, kuidas inimene saaliga suhtles. See ei ole alati mitte nii, et hea muusik oskab ka suhelda. Dare seda oskas.“

Eda: „Ja publik suhtles ka! Eestlased suhtlesid ja ise hüüdsid. Täpselt selline dialoog tekkis. Hästi mõnus, vahetu ja intiimne. Ja muidugi see, et see pärisklaver oligi siin. Mulle õudselt meeldib klaverimuusika. Ma arvasin, et see on ainult elektrooniline, aga see oli päris elav klaverimuusika – väga mõnus.”

 

Triin (23), kunstiteadlane: „Ma ütleksin, et Dare’i muusika meenutas žanri mõttes mulle indie-muusikat, aga samal ajal ka ilusat ja puhast klassikalist muusikat. Muidugi kõige rohkem oli minu meelest tunda tugevat referentsi James Blake’ile. Ja klaver oli tunduvalt parem kui süntesaator. Kui ta süntesaatoriga mängis, kuuldus selline lihvitud stuudiohääl,  aga klaveri puhul oli ikkagi tunda ehedat improvisatsiooni või seda, et inimene valitseb nii hästi oma häält ja pilli ja et see tuleb kuidagi nii südamest, nii loomulikult ja hästi.“

 

Siiri (57), haridusvaldkonnas tegev ja Ingel (57), lennundusvaldkonnas tegev: 

Siiri: „Me just arutasime siin, et millal viimane selline kontsertelamus oli, et üks mees esines laval. See oli Bobby McFerrini kontserdi ajal. Aga McFerrin oli üldse instrumendita. See oli praegu lihtsalt minu jaoks täiesti ootamatu, sest ma isegi ei kuulanud enne tänast kontserti Dare’i muusikat Youtube’ist. Lihtsalt mu pereliige ostis piletid ära ja kõik. Ma olen vaimustatud.”

Ingel: „Mul on samad sõnad – täiesti tundmatu inimene tegelikult, ma ei oleks tema peale sattunud, kui mulle ei oleks infot edastatud ja ma olen ka täiesti… Mul olid silmad kinni või tegelikult kuulasin kogu kontserdi aja silmad kinni. Sel kontserdil oli suurepärane flow. Kuigi ta vahepeal rääkis, siis kontsert ise keris end kogu aeg. Nagu lõngakera, mis läks südamesse. See oli hästi ilus.”

Siiri: „Jäi nagu sisse selline ürgne tunne, selline merelainetus ja esile kerkis mingi sõnum lainete vahelt. Ma arvan, et täpselt see, mis ta ise kirjutab, mis teda  inspireerib, vot see täpselt tuli ka minu sisse. Järelikult see kandus nii üle. Kuigi olid ju põhimõtteliselt minoorsed lood, siis sellest hoolimata see ei teinud kurvaks, vaid see oli edasiviiv, jõuduandev.“

 

Kristjan (25), elektroenergeetika tudeng: „See oli selline melanhoolne, mõtlik, ennast teise inimese asemele paigutav muusika, kus ta mõtiskles teiste vaadete või olukordade üle. See oli kaasahaarav ja lummav, sest see ei olnud kuidagi hindav, vaid mingisuguseid huvitavaid vaateid või nurki näitav. Ja Dare oli siiras. Mulle tundus, et talle tõesti siin ka meeldis  ja kuidagi see klaver oli tema jaoks vabastav. Süntesaatori peal ta langes mingisse tavalisse vormi, kus ta on olnud, aga klaveri peal tundus, et ta oli mingis oma tsoonis. Ma arvan, et see andis palju juurde.“

 

Douglas Dare 14. detsember 2014 Kumu auditoorium 

 

Koosseis: 

Douglas Dare – vokaal, klahvpillid, elektroonika