Siirad ja lummavad Anna Põldvee ja Erki Pärnoja

13. detsember 2016
Kaisa Potisepp

Öeldakse, et lihtsuses peitub ilu. Kui kombineerida Anna Põldvee imeline hääl, Erki Pärnoja meisterlik kitarrimänguoskus, nende siirus, soojus ja sünergia, saab kokku midagi lihtsat, ent ebamaist. Rääkimata heast repertuaarist, mis oli kolmapäevasel kontserdil just nagu kirss tordil.

 

Anna Põldvee ja Erki Pärnoja on muusikud ja elukaaslased, kes on Eesti muusikaskeenel silma paistnud juba aastaid. Lisaks arvukates isiklikes projektides osalemisele on noored koos musitseerinud 14 aastat, alates ajast, kui koos Otsa koolis õpiti. Ühiseid ülesastumisi on neil siiski olnud vähe, seega pole ime, et nende Jõulujazzi kontsert üsna kiirelt välja müüdi. Kohaletulnud saalitäis sai igatahes unustamatu elamuse. Juba kontserdi alguses lõid muusikud oma vaba ja südamliku suhtlusega saalis mõnusa atmosfääri. Vaherepliigid, selgitamaks mõne esitusele tuleva laulu seost nende eludega, olid kohati päris isiklikud ning kontserdi lõpuks oli tunne, et olid tulnud kuulama vanu häid sõpru.

 

Esitamiseks olid valitud lood, mis on muusikutele mingil määral olulised või märgilised. Kõlasid nii vähem kui ka rohkem tuntud laulud, muuhulgas Chris Isaaki ,,Wicked Game“, Dolly Partoni ,,Jolene“ ja Sade’ ,,No Ordinary Love“. Nad olid iga loo endale omaseks seadnud ning Anna lummav jazzilik tämber ja Erki oskuslik kitarrikäsitlus andsid igale muusikapalale uue unikaalse kõla: maagilise ja kohati unistava. Selgus, et Erki pillimänguoskus ei piirdu vaid kitarriga – väga osavalt käsitles ta elektrilist Jaapani kannelt, mille saatel esitati John Lennoni ,,Jealous Guy“.

 

Musitseerivad Anna ja Erki on kumbki omaette vaatamisväärsused. Kui Anna laulab, on näha, et ta läheb täielikult laulu sisse ja mõtleb iga sõna, mida ütleb. Ta paneb kuulaja uskuma, et lood, mida lauldes jutustab, on tema enda omad ja talle südamelähedased. Sealjuures on ta esitused sensuaalsed ja peened. Ka Erki puhul on näha, kuidas musitseerides kaob ta loo sisse ja unustab kõik ümbritseva. Ta mängib kitarri iga oma keharakuga ja tunnetab iga nooti, kõik tema emotsioonid ja tunded kajastuvad tema näos. Need on muusikud, kes panevad mõlemad muusika tegemisse oma hinge ja ilmselt on see ka põhjus, miks nende vahel on tohutu lavaline keemia.

 

Anna Põldvee ja Erki Pärnoja kontsert toitis ja kosutas hinge. Kui vahepeal muretses Erki selle pärast, kas publikul on ikka jõulutunne juba sees, siis võin kinnitada, et elamus, mille nad inimestele andsid, jättis hinge rahu ja soojuse. Minu jaoks jäi kõlama Anna öeldud mõttetera, et vahel ongi elus vaja käia mööda tumedamaid radu, et siis jälle valguseni jõuda, ning et ka tumeduses on tegelikult valgust. Anna ja Erki kontsert oli lummav ja südamlik kogu oma lihtsuses ning võiks öelda, et see õhtupoolik nende kahe imelise muusikuga oli praegusel pimedal talveajal kui valgus tumeduses.
Anna Põldvee ja Erki Pärnoja
Kumu auditooriumis 7. detsembril 2016. aastal

 

Koosseis:
Anna Põldvee – vokaal
Erki Pärnoja – kitarr

 

Vaata kontserdi fotosid siit.