Siiri Sisask: ansambel “Jälg” on kokku kasvanud perekond

14. detsember 2007

Jõulujazzi ajal antud intervjuus tunnistab Siiri Sisask, et talle ei meeldi lõpuni äraõpitud asjad, pigem jätab ta osa lahtiseks.

Siiri Sisaski laulud sünnivad vaikuses ja üksiolemises, tõelisele elule ärkavad nad aga alles läbi esitamise. Mari Hiiemäe vestles lauljatariga 11. detsembril.

***

Siiri Sisaskiga õnnestus mul jutule saada vahetult pärast oma ansambliga “Jälg” antud oivalist kontserti KUMU auditooriumis. Ootasin kannatlikult kallistuste- ja tänamisvooru lõppemist. Kuulajad tahtsid kontserdist saadud elamusi Siirile tagasi jagada ning see võttis aega päris pikalt. Tänajate hulgas oli palju muusikuid, kes olid Siiri laulu kuulama tulnud ning ka tavapublikut. Kui kallistused jagatud ja autogrammid antud, rääkisime Siiriga tema loomingust ning sellest, mis paneb selle just niimoodi kõlama nagu see kõlab.

Kuidas sinu looming sünnib?
Looming on selline asi, et patt on seda päris enda omaks pidada. Selle alguseks on suur katel kusagil kõiksuses, kust aeg-ajalt tuleb signaale kas muusikutele või maalikunstnikele või lihtsalt inimestele, kes vähegi tundlikud on.
“Jälje” lauludes olen mina põhiosas olnud nii teksti kui muusika autor, kuid klaveri peal on mul need olnud poolikud. Laulud pole ka siis veel valmis, kui nad on minu läbi kuju saanud. Kogu protsess käib nii, et mina saan teatud informatsiooni, valan selle mingisse vormi, teen viisi ja sõnad ning toon need siis Kristjanile (Kristjan Randalu mängib “Jäljes” klaverit – MH). Tema annab neisse oma osa. Niimoodi need lood meil kasvavad.

Tegelikult pole need valmis kuju kunagi saanudki, kuigi me oleme mitu aastat juba koos kontserte andnud ja lugusid palju esitanud. Osa esitusest on laval improvisatsioon, selles mõttes sünnivad need laulud iga kord uuesti.

Osad lauludest, mida esitate, on kirjutatud päris ammu. Kui palju on need laulud aja jooksul muutunud?
Eks nad muutuvad niipalju, nagu mina ise muutun ja kuipalju me muusikutena muutume. Värvi annab laulule ju see, kes seda esitab ja milline ta parajasti ise on. Mingid piirid on meil paika pandud, aga see on kõik väga lahtine. Nüanssides on iga kontsert erinev. Kõik muutub ja kasvab.

Kui ma kirjutan teksti, siis tuleb see minu mõttemaailmast ja minu läbielamustest. Püüan mitte kapselduda ning olla väga avatud ja vaba, et mitte ühte perioodi kinni jääda. Või ühte olemise vormi. Mõni ansambel valib just, et tema lood on just täpselt ühelaadsed, aga meie oleme vabad.

Kui paljut “Jälje” repertuaarist on üldse varem Eestis esitatud?
Enamikku neist ei ole. “Ma ei maga, ma ei söö” on minuga tulnud siia ansamblisse üle. See sündis 17 aastat tagasi vist juba, sellises vormis nagu ta siis oli. Meil on repertuaaris ka kümne aasta vanuseid laule, me siin täna kõiki ei esitanud. On ka paari aasta vanuseid, mis on uue vormi leidnud.

Mis sind inspireerib?
Vaikus. Meditatsioon. Ma pean olema üksi ja mul peab olema enda jaoks aega, olema teatud seisund. Kulub tunde, tunde ja tunde, enne kui hakkab üldse sealt midagi tulema. Ma pole ju muusikat õppinud ega ka klaverit.
Mina ei ole arranžeerija. Tean omi nõrki kohti. Mina teen luustiku, kuhu liha ja näo kasvatab juurde ansambel. Pärast, kui ma Kristjanile need esitan, siis tema kuuleb seal taga ka ansamblit. Ansamblina oleme me väga kokku kasvanud perekond.

Kas sulle meeldib rohkem loomisprotsess või loodu esitamine?
Kui aus olla, siis mõlemad. Tegelikult ka laval olen ma looja. Ma ei ole kunagi võtnud seda esinemisena. Minu jaoks on oluline sisu, mida ma edasi annan.

Kuulates kontserti ühena publikust jäi mulle mulje, et laulmine tuleb sul väga lihtsalt välja, kui närvis sa tegelikult oled, kui palju sa pingutad?
Ma arvan, et ma ei pinguta. Laulmine ma arvan tuleb mõtlemisest ja mida vabam sa oled oma mõtlemises, seda vabam oled ka hääles ja väljenduslaadis.
Esinemiseks peab olema valmis. See kodune töö, mis ma teen, harjutan ja hoian häält soojas, see on minu loomulik olek. Ma laulan kodus ja autos ja igal pool. See pole midagi üle mõistuse rasket või pingutavat. Ma otsin uusi värve, uusi nüansse oma häälest. Vanuse ja läbielamistega need nüansid muutuvad. Ma ei ütle, et ma olen vaba, mul on omad spasmid ja probleemid, millega ma maadlen. Aga ma ei karda laval ennast ega oma hinge avada.

Kas laval laulad sa samamoodi kui üksi olles?
Laval on siiski teistmoodi natuke, sest laval mind mõjutavad teised pillid. Kodus ma olen klaveriga kahekesi, laval saan kas saksofonilt või trummilt teise rütmi või hääle ja ma kasutan seda kohe. See on loominguline protsess laval, mis mulle väga meeldib. Mulle ei meeldi lõpuni äraõpitud asjad, pigem jätan osa lahtiseks.

Kui oluline on sulle tunnustus?
Väga oluline. Igale inimesele on tunnustus oluline. See on pai minu tiibadele ja mul on hea meel, kui öeldakse, et ma olen midagi teinud hästi.

Kas “Jälge” saab Eestis veel näha?
Kui kutsutakse, siis hea meelega tuleme ja mängime kodupubliku ees. See on minu jaoks väga tähtis, et ma saaksin iga sõna või hingetõmbega sisu edasi anda.
Saksamaal või mujal, kus me esinenud oleme, on see raske, sest ma tean, et kuigi ma tõlgin, ei jõua kuulaja selle luulelise peensuseni, mis seal lauludes on. Midagi jääb puudu. Ma ise tunnen, et ma tahaks sisu rohkem edasi anda.

Olen püüdnud Eesti asja välismaal esinedes võimalikult palju elus hoida. Paljusid see huvitab ja paljud on tulnud ka pärast kontserti ütlema, et tahaks eesti keelt õppida, sest see on nii ilus keel laulmiseks. See on suur kompliment, see on pai kuulajalt.