Siiri Sisask & Kristjan Randalu Trio

01. jaanuar 2003

Lennuka mõttega laulja ja varmalt otsingutega tegelev jazzitrio tegid üllatavalt rikkaliku muusikaga plaadi. Peaaegu täielik õnnestumine.

Eestis eelkõige poplauljana tuntuks saanud Siiri Sisaski huvisfäär ulatub ka etnomuusikatesse ja jazzi. “Jälg” tõestab, et ta on julgem ja huvitavam improviseerija kui enamik neid, kes samastuvad jazziga. Tema mäng hääle varjunditega ja kehastumised on veenvad kui väga heal näitlejal. Aga ta ei teeskle siin jazzmuusikat, ta on seda.
Võib ju vaielda ja rääkida maitsest või millestki muust, kuid “Jälg” on üks parimaid (kui mitte parim) jazziplaate, mis Eestis 2002. aastal tehti.
Siiri Sisask ja Kristjan Randalu trio salvestasid selle 2002. aasta Jazzkaare ajal Eesti Muusikaakadeemia stuudios. Samade laulude ja muusikaga andis koosseis festivalil ka ühe menuka kontserdi.
Initsiatiiv koostööks tuli Sisaskilt ja muusikute kokkuviijaks oli Anne Erm. Juhtub väga harva, kui muusikud ise jäävad tulemusega nii rahule kui selle plaadi puhul. Muidu kriitiline Siiri Sisask on öelnud, et õnnestumine oli tema arvates 90-protsendiline. Ainult heli kvaliteet salvestusstuudios võinuks tema meelest veidi parem olla, muu oli hüva.
Selle arvamusega nõustub ka plaadi kuulaja, keda vältimatult köidavad rohkem ja pingsamalt kuulama nii Sisaski laulmine kui Randalu klaverisoolod.
Sisask laulab põhiliselt enda laule, mida ta on varem esitanud ka teistsuguses seades. Üksnes kümneminutiline lõpulugu “Igaühel oma pill” ei ole Sisaski enda viis, vaid eesti rahvaviisi töötlus.
Ta on lauldes keskendunud elu ja surma piiril balansseeriva tõsidusega. Tema hääles on nii Tiibeti jörinaid kui bluusi traagilist kirge, nii šansoonilaulja eksistentsialismi kui skättija lendlevust, nii ballaadimeistri hinge kui šamaani loitsuväge. Erakordne laulja.
Saksamaal elava noore eesti pianisti Kristjan Randalu trio (kontrabassist Uwe Lange ja saksofonist-klarnetist Carsten Netz) loob laulude ümber euroopaliku jazzitraditsiooni vaimus klassikat ja jazzi sümbioosiva heliruumi, võttes appi ka elektroonilisi heliefekte. Jazzi kaudu esile tungiva klassika mõju ilmneb ligikaudu sarnasel moel nagu Keith Jarretti salvestistel.
Kristjan Randalu on struktureeritud ja kompositsioonilise lähenemisnurga alt improvisatsioone mängiv pianist. Ta on hea tehnika ja huvitava ettehaarava mõtlemisega muusik, kelle mängu kuulates on ilmne, et eeskujud on tal pigem euroopalikus ja valgete tehtud jazzmuusikas kui mustanahaliste traditsioonis. See tähendabki struktuurikeskmega esitust Sellele lisanduvad lüüriline loomus ja intellektuaalne lähenemisnurk. Tas on küll tuttav bop’i põhitõdedega, kuid eelistab vormelitest vaba tonaalset improvisatsiooni.
Lood plaadil:

1. Uhkes üksinduses (9:27)
2. Jälg (7:07)
3. Surma nimi (8:06)
4. Mööda põlevat tuult (7:04)
5. Ma ei maga, ma ei söö (6:29)
6. Igaühel oma pill (12:31)