Silvana Malta sulatas publiku südamed

29. mai 2005

Kui mul oleks vaid neli sõna, et võtta kokku Silvana Malta kontsert, siis oleksid need vaieldamatult soe, elegantne, ootamatu ja ehe, kirjutab Anneli Lepp Jazzkaare veebitoimetusest.

26. mail lõpetas Jazzkaare hooaja hõrkude bossavõngetega brasiilia lauljatar Silvana Malta, kes esines Eestis teist korda. Tema ansamblisse kuulus teiste seas ka maailma üks väljapaistvamaid löökriistamängijaid Airto Moreira ning kitarrist Toninho Horta, mõlemad lauljatari kaasmaalased, kellega tal hetkel plaadi salvestamine käsil. Kava sisaldas nii kuulsaid bossa ja samba meloodiaid kui ka Silvana enda uuemat loomingut.

Anneli Lepp Jazzkaare veebitoimetusest vahendab oma kontserdimuljeid. Rivo Randver jagab kuulajate arvamusi.

Soojust oli tol neljapäeva õhtul pea kõiges. Soe oli kontserdisaalis hubaseid bossa helisid toetanud kollakas-sinine ja omamoodi kammerlik valgus, soojad olid jazzihelid ja viis, kuidas grupp lõunamaiseid jazzitõlgendusi publikuni tõi: helis, olekus, õhkkonnas… Soe oli publiku tormiline aplaus juba esimestest lugudest alates. Soe oli see, kuidas Malta publikuga suhtles, naeratas ja ennast ning oma mõtteid lugude vahel kuulajaga jagas.

“Kui ma kord seitseteist olin, unistasin, et ühel päeval saan seda lugu laulda. Ma ei tea paremat koosseisu kellega seda koos seda unistust täide viia kui need suurepärased inimesed siin minu kõrval,” ei pidanud Malta paljuks oma musitseerimiskaaslastele tunnustust avaldada. Seda korduvalt ja siiralt.

Silvana kontsert oli üks nendest, mis jääb meelde. Seda just paljuski tänau nende oskusele panna inimesi hetki väärtustama, olema just siin ja praegu: muusikud haarasid publiku kaasa ja hoidsid endaga lõpuni.

Silvana Malta suutis välja vedada uskumatult pikki helijadasid, ilma et kuulajate tähelepanu kaoks. Brasiillanna nüansirohke vokaal ja isikupäraselt aval olek hoidsid publiku kõrva igal helil, silma igal liikumisel, mida muusika artisti olekus esile tõi. Ühelt poolt oli helisijadades minu jaoks justkui ülim muusikaline lihtsus, teisalt sulandus see kui valatult kaasmusitseerijate jazziharmoonia lahendustesse ja andis lugudele sageli intensiivses harmoonias justkui fookusliini.

Uskumatult variatiivse, ootamatu ja erakordselt kõneka esitusega võlus Airto Moreira. Jutt, et maailma üks löökpillivirtuoose valdab enam kui sada löökpilli, vastab ilmselgelt tõele vaadates, kui palju erinevaid kõla- ja rütmikavarjundiga heliimitatsioone suutis ta kuuldavale tuua vaid tamburiini, suu ja vilega.

Kindlasti tuleb mainida Toninho Horta kitarrisoolosid, mis olid nii lõunamaist hõngu ja ehedad. Usun, et neid kuulajaid oli rohkemgi, kelle Horta muusika pani elama – kuidas das ta end pillil välja elas, kuidas ta iga heli nautis justkui see oleks kordumatu.

Leidsin end mitmeid kordi peatumas mõttel, et huvitav, mis see on, mis Silvana Maltat – seda kaugete maade tagust bossakehastust – juba teist korda Eestisse tõi? Ta ise ütleb, et on veetnud siin armsamaga ilusaid hetki. Just ilusaid hetki pakkus ta ka mulle kui kuulajale, sulatades argimõtted kokku eheda bossanoovaga, sulatades oma ääretult sooja, elegantset ja stiilipuhast esitust veel mitmeid põhjamaiseid hingi peale minu. Mõtteid vahetult pärast kontserti:

Tiit (34),muusik ja õpetaja:”Tõeliselt tasemel kontsert. Silvana Malta kuulub klassikute hulka ja kaasmuusikudki on vaatamis- ja kuulamisväärsused omaette. Brasiilia muusika brasiillaste esituses kõlab ikka teistmoodi küll, ehtsamini võib-olla.”

Laura (20), tudeng:”Sellist kontserti kuulaksin parema meelega natuke vabamas olekus. Taolise kontserdi puhul on nõme istuda poolteist tundi ühe koha peal ja jalgu kiigutada. Bossanova on selline muusika, mida ei peagi nii hoolega jälgima. Estonia kontserdisaalis on see paratamatu ja see muutuski natuke tüütuks.”

Raul (21), tudeng:”Minu jaoks algas kontsert alles siis, kui imemees Moreira laval üksi jäi. Perkussionist valib oma laiast pillikollektsioonist välja tamburiini ja vile ning musitseerib nende abil ehtsamalt ja väljendusrikkamalt kui enamus löökriistademängijad suure komplekti taga. Pole kuulnud paremat tamburiinil musitseerivat muusikut ja ka ehtsamat didgeridoo jäljendamist hääle abil pole siiani mu kõrv kuulnud. Ma arvasin, et olen see aasta juba kõige vingemad löökpillide valdajad ära näinud, sest ka Jazzkaar paistis see aasta silma paljude eredate trummarite poolest, aga Moreira ületas küll kõik.”