Simon T. Bramley: Eesti publik on hull

27. oktoober 2004

Simon T. Bramley, ansambli Mr. Gone ideoloog ja bassist, rääkis kontserdi eel Rivo Randveriga Jazzkaare veebitoimetusest. Loe ka publikumuljeid.

Leicesterist pärit Simon T. Bramley on mitmekülgne mees – oma ansamblitega Mr. Gone ja Afro Elements on ta tuntud briti nujazzi ja funky ringkondades. DJna on ta oodatud õhtuid sisustama Euroopa kuumimates klubides ja suurematel jazzifestivalidel.

Juba pea paarkümmend aastat maailma lavadel kuulajaid rõõmustava Bramley muusikaeelistused on mitmekesised, haarates nii Duke Ellingtoni, Herbie Hancocki, Brasiilia muusika kui ka näiteks Earth Wind & Fire´i ja Jeff Lorberi parimaid palu.

Peatselt jõuab müüki Bramley grupi Afro Elements debüütalbum USAs. Plaadil teevad kaasa ka Mr. Gone´i liikmed.

Simon T. Bramley Hindab Eesti publikut üheks parimaks, kellele esinetud. Ka seekordsel kontserdil võis nii mõnigi kord Bramley suust kuulda publiku kiitmist:”You are fantastic!” Bramley paistab laval silma kohe, sest just tema on mees, kes energilise olekuga publikut üles keerab ja nad ansambliga ühele lainele tõstab.

Koos Eddie Hendersoniga loodab Bramley nii mõnigi kord veel kontserdilaval koos musitseerida ja nimetab end üheks Hendersoni muusika fänniks.

Rivo Randver Jazzkaare veebitoimetusest kohtus Simon T. Bramleyga 27. jaanuaril vahetult enne Mr. Gone´i ja Eddie Hendersoni kontserti Rock Cafe´s.

Kui te Eestis 3 aastat tagasi esinesite, millise mulje jättis teile tookordne publik?
Publik oli fantastiline. Tõenäoliselt parim publik, kellele me kunagi mänginud oleme. See oli meile suureks üllatuseks, aga tõesti nii see oli.

Võrrelge, palun, Eesti ja Briti publikut?
Briti publik on väga aus. Aga Eestis oli mul tunne nagu “Wow, ma hakkan kohe karjuma”. Nad olid täiesti hullud. Me ootasime ka tegelikult vanemaid, habemega jazzimehi, aga lavaesine oli täis hoopis noori ja nad olid “lihtsalt hullud”!

Kuidas kirjeldate koostööd Eddie Hendersoniga?
Inimesed tahavad kuulda Eddie funkyt. See on ikka veel väga populaarne. Ka meie oleme selle muusika suured fännid ja koos panime kokku materjali, mida Eddie pole mänginud juba 25 aastat. Koostöö sujub meil väga hästi. Usun, et Eddie naudib seda sama palju kui meie.

Te olete ka esimene bänd ajaloos, kes seda muusikat live´is mängis…
Jah, täpselt. Aga me ise ei teadnudki seda enne, kui olime laval 2000 inimese ees kontserti andmas. Publik teadis seda, aga meie mitte, nii et see oli päris hämmastav.

Milline on teie kui esineja jaoks hea kontsert? Mis teeb kontserdi nauditavaks?
Kõige tähtsam on, et publik tunneks minu pakutava muusika vastu huvi. Kui ma näen, et see puudub, teeb see ka minu olemise väga ebamugavaks. Suurimat rõõmu pakub see, kui näen, et publik meie muusikat naudib.

Millist muusikat kuulate kodus kõige meelsamini?
House´i, hip hop´i , brasiilia muusikat ja palju jazzi.

Aga enda plaate?
Ei , mitte eriti.

Millised on teie tulevikuplaanid? Kas jätkate koostööd Hendersoniga?
Kindlasti anname veel mõne kontserdi Euroopas. Võib-olla suvel astume koos üles ka mõnel festivalil. Eks paistab, mis edasi saab.

Mr Gone´i ja Eddie Hendersoni kontserdil käisid ka Jazzkaare veebitoimetuse liikmed Katre Pilvinski, Rivo Randver, Grete Soosalu ja Liis Kängsepp, kes uurisid publiku meeleolu.

Marek (32), müürsepp:”Põhimõtteliselt oli hea kontsert, aga mitte selle trompeti, vaid eelkõige saksofoni pärast. Eddie ei saanud üldse ju pilli käima, heli ei tulnud läbi. Seal oli mingi totaalne kamm, viga oli vist helitehnikas. Elamust oleks võinud nagu rohkem olla, kuna mees tuli küll kaugelt kohale, aga pill ei hüüdnud! Samas bass oli ilus ja bänd hea. Eddie oleks võinud ise natukene rohkem vaeva näha.”

Hanneli (38), õpetaja:”Annan kontserdile hindeks 9+ kümnepallisüsteemis, kuigi jõudsin liiga hilja kohale ja kuulsin ainult 5-6 viimast laulu. Tulin ekstra Soomest selle kontserdi pärast Eestisse, kuna tean nende muusikat varasemast ajast. Ei pidanud pettuma.”

Mari-Liis (23) ja Toomas (23), üliõpilased:”Ise nägite, et kontsert läks väga hästi! Väga meeldis kontserdiruum, see oli teistest ruumidest erinev. Muusika sobis siia keskkonda väga hästi – sai tantsida, polnud toole ja kõik oli tervik. Ägedalt vabameelne üritus, kindlasti tuleme järgmine kord jälle nende kontserdile.”

Raido (20), muusik:”Väga huvitavad inimesed olid kokku tulnud, kuigi rahvas vist ei julgenud eriti tantsida. Teadsin bändist hästi vähe, aga nähtu ületas kõik mu ootused. Ma ei teadnud jazzist enne mitte midagi, kuulan tavaliselt rasket rokki, aga kontsert tekitas täieliku OOO-tunde. Muusika osas tuleb end ikka pidevalt harida.”

Anneli (36), raamatukoguhoidja:”See Eddie ise oli üldse hästi mõnus mees! Mängis nii vingelt, õudselt hea rütmiga. Tema oligi bändis kõige vingem. Teiseks meeldisid mulle klahvpillid – tundus, et neid mänginud mees musitseeris hästi vabalt ja oli väga professionaalne.”

Liivi (33), osakonna juht:”Oli parajalt mõnus kontsert hilisõhtul pärast pikka tööpäeva. Ei nõudnud üleliia pingsat süvenemist ja tekitas rõõmsa olemise. Kontserdi alguses vajas bänd küll justkui veidi käimalükkamist, aga teises pooles muutus muusika järjest värvikamaks ja pingelisemaks, nii et tõstis lausa noodid puldilt lendu. Muusikud suhtlesid omavahel ja publikuga mõnusalt, ei paistnud mingit staarikompleksi, et tuleme ja teeme asja lihtsalt ära.”

Kristen (37), riigiametnik:”Väga lahe oli! Ainult ei saanud aru, kas solistil oli midagi viga, et ta kõndis koguaeg lava taga? Üldiselt oli väga hea, just kogu ürituse atmosfäär ja feeling, mille tekitas publik ja ansambel.”

Gunnar (31), muusikariistade asjatundja:”Oi, pole rahul! Rock Cafe soundiga pole rahul. Ruumi on, aga soundi pole. Sound ei vasta bändi nõudmistele. Sama hea kui kohvikus saiakesi süües, kus mängib taustamuusika. Aga muusikud on maailmatase, pole midagi öelda. Ise peaks paremini tegema.”

Riina (44) ja Kaili (33), diplomaadid:”Meeldis, kuna saksofonist oli väga armas! Kuid kontsert oli liialt monotoone, fusioni oli liiga palju. Vaheldust polnud. Kuid mängiti hästi, muusikute tase on väga hea!”

Rainer (34), infotehnoloogia valla spetsialist:”Pole juba tükk aega jazzi kuulanud ja reklaami peale tulin kohale. Poleks uskunudki et ise ka kohe muusika rütmis liikuma hakkan. Aga muusikud on ise niivõrd energilised ja muusika nii vinge, et ei jää muud üle.”

Liis, üliõpilane:”Kui Henderson seda kajaefekti kasutas, kõlas ta nii milesdavislikult. Selline trompetimäng mind just paelubki. Rock Cafe on ideaalne koht selliste kontsertide korraldamiseks, piisavalt ruumi liikumiseks ja peaaegu igalt poolt on laval toimuv hästi näha. Funk on lahe!”

Birgit (26), pianist, huvijuht:”Ma tulin siia spetsiaalselt Hendersoni kuulama. Ma kuulsin, et ta on isegi Herbie Hancocki bändis mänginud, ma täpselt ei tea, kui tõsi see on aga igatahes, paremini seda raha, mis ma pileti peale kulutasin, kulutada ei oleks saanud. Ainult et publikut võiks rohkem olla, praegu on vist ainult pool saali täis, kui sedagi.”

Tiina (17), õpilane:”Midagi oli veidike puudu, mingi särts ja sära. Kuid bänd toimis koos väga hästi.”

Kreete (22), sotsiaalvaldkond:”Väga, väga, väga hea ülivõrdes! Hea seetõttu, kuna oli näha, et muusikud armastavad seda, mida teevad. Kogu esinemine oli hästi läbi mõeldud.”

Tannar (23), FIE:”Hea ja tore oli! Trompetimängija Eddie ruulis. Kuid kitarri oli vähe ning ekstaasi polnud. Eddie pärast tuleks veel kontserdile.”

Ly (27), RLE müügikonsultant:”Olin esimest korda Rock Cafe´s ning juba seetõttu mõjus positiivselt. Tegelikult ei teadnud üldse, kuhu tulen ja mis tuleb, aga meeldivalt üllatas. Oleks olnud nagu big bandi festivalil, tuttavad lood kõlasid. Kuna väga raske tööpäev on seljataga, mõjus kõik hästi!”

Mart (39), ettevõtte omanik:”Ootasin midagi natuke enamat. Mängiti tasemel, kuid üksluine oli. Mingist hetkest kandus tähelepanu sõpradele üle. Tore oli see, et trompetist tegi laval natuke nalja – nägusid ja lavataha kadumist.”

Toivo, muusikaõpilane:”Ootasin trompetistist rohkem. Ausalt öeldes olen pisut pettunud. Bänd kõlab kokku hästi, kuid trompet paistab olevat vales kontekstis. Konkreetsust on puudu.”

Marilin (29):”Selline muusika meeldib mulle väga. Mõnus, et tantsida saab. Tegelikult on kontsert äkki isegi liiga hea. Üle pika aja jõudsin kuulama tõeliselt professionaalset funky´t.”

Leo Täht (30), meelelahutus, ja Aksel Saar (29), üliõpilane:”Siine õhkkond on väga meeldiv. Bändist on kõige enam silma jäänud bassimees – ta paistab hea juht olevat. Tore on näha, et jazzikultuur aina kogub mastaapsust.”

Mari (30), turundus:”Mr. Gone´i kontserdil on mõnusalt vaba olla. Bänd on hästi hea, aga saksofonimängija meeldib ilmeselgelt kõige rohkem. Ja kontserdipaik on meeldiv – ei ole liiga kaugel kesklinnast.”

Kaidi (22):”Täna sain kätte elamuse, mida otsisin juba eelmisel kevadel Jazzkaarelt: nu-jazzilikku funky-bändi, kelle järgi oleks mõnus tantsida. Bänd pakkus muusikaliselt ning Rock Cafe olustikuliselt selleks head võimalust. Olen siin majas esimest korda ja koht on jätnud vägeva mulje.”