Sirp: Jazziaasta 2009 lõpetas vilgas viiulijazz

08. jaanuar 2010

8. jaanuari Sirbis teeb Joosep Sang kokkuvõtte möödunud aasta jazzielamustest.

Lõppenud jazziaasta pakkus eesti publikule hulganisti häid kontserte nii kodustelt kui ka külla tulnud muusikutelt, nagu ka häid plaate. Viimastest tulevad meelde eelkõige Kristjan Randalu igas mõttes maailmaklassiga „Desde Manhattan” ja Kadri Vooranna võimas debüüt „Tunde kaja”, aga ka Ain Agana ellukutsutud soome-eesti kvarteti „Pictures”, Šveitsis elava eestlanna Ingrid Lukase „We Need To Repeat”, ansambli Ajavares „Ulmama”, Oleg Pissarenko „Prii lapse ilm” ja veel nii mõnigi. Kõiki neid on kuulatud ja kiidetud.

Elusaid elamusi pakkusid muusikafestivalid, nii vähemad kui suuremad, meie maastikul hiiglase mõõtu „Jazzkaar” eelkõige. Tõsi, viimasel vaimustas allakirjutanut kõige rohkem hoopis Portugali fadista Ana Moura, kelle muusikas pole grammigi jazzi. Kuid see, et jazzifoorum pakub juurtemuusikat, etnopidu rokki ja klassikafestival klubibiite, ei vapusta enam kedagi. Festivalide kõrval on märgata veidi ka klubielu: regulaarsed jazzikontserdid NO99 Jazziklubis (korraldajaks Eesti Jazzliit), Clazzis, Teatri Puhvetis ja mujalgi, ka teistes linnades.

Kõige selle rõõmustava juures tuleb nentida, et eesti jazz ei ole suuri arenguhüppeid teinud ega hubasest-tubasest ringist välja murdnud. Kuigi on üksikuid rõõmustavaid näiteid, nagu juba mainitud Kristjan Randalu kõrge lend (aga Randalu on muusikuks sirgunud Saksamaal) või Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa duo UMA esinemine mainekal Londoni jazzifestivalil, pole meie muusikud rahvusvahelise jazzielu „grupipildile” jõudnud. Norras on vähem kui viis miljonit elanikku, kuid sealne jazz on üleilmne fenomen ning muusikuid, keda rahvusvahelisel jazziareenil tuntakse ja imetletakse, on mitukümmend. Maailmas tuntud ja tunnustatud eesti muusikud on aga eranditult tegevad akadeemilise muusika sfääris. Kahtlemata on raha kõikvõimas ning õppeja loometingimustest ning turundusest sõltub palju, kuid läbilöögi peamised eeldused on ikkagi isikupära, pühendumine ja mängutehniline meisterlikkus. Telesaate stuudiobändis mängides ning pop- ja estraadilauljate taustal bossanoovat veeretades manduvad kõik kolm, aga paraku sellega eesti jazzmuusikud sageli tegelevad. Asjaolude ja kitsa horisondi sunnil, selge see.

Loe artiklit täismahus Sirbist.