Sirp: Mees eesriide tagant

28. detsember 2009

18. detsembri Sirp avaldas Immo Mihkelsoni arvustuse ECMi plaadifirma asutajale Manfred Eicherile pühendatud filmist “Helid ja vaikus”.

Manfred Eicher kinoekraanil
Autor Immo Mihkelson

PÖFFil näidati filmi „Helid ja vaikus” („Sounds and Silence”, 2009) plaadifirma ECM asutajast ja visionäärist Manfred Eicherist. Parimad kaadrid, mis linateost raamisid, olid pärit Arvo Pärdi muusika salvestuselt Niguliste kirikus. Pärt ja Eicher koos innustamas muusikuid helide ilule keskenduma, püüdmas tabada ülendavat maagiat, mis üksnes kõige erilisematel hetkedel võib siseneda muusikasse. Jäi mulje, et neid muusika taaskordse sündimise hetki kinosaalis kõrvalt näinud Arvo Pärti valdas meeleliigutus.

Kui pildirida Kumu auditooriumis läbi sai, oli ka Pärt pikemalt keelitamata nõus tulema koos režissööri Peter Guyer’ga ekraani ette, et jagada muljeid ning vastata küsimustele. Ta jutustas, kuidas filmi vaadates jõudis temani tõdemus, et kõik need muusikud, kellega Eicher maailma mitmes paigas salvestussessioone on teinud ja kelle plaate ta välja annab, kuuluvad koos temaga justnagu ühte suurde perekonda. Võib juhtuda, et nad kohtuvadki samamoodi kaude – filmiekraanil üksteist tegutsemas nähes või plaatidel muusikat kuulates –, kuid ühise nivoo tunnevad nad arvatavasti kõik ära.

Selles on „süüdi” Manfred Eicher. Tema plaadifirma ECM on kohtumispaik. Ei ole juhuslik, et dokumentaalfilm Manfred Eicherist jõudis ekraanile just tänavu sügisel. Möödus 40 aastat ECMi asutamisest. Firma kataloogi on selle ajaga kogunenud üle tuhande heliplaadi, millest vaid üksikud on valminud ilma produtsent Eicheri aktiivse panuseta salvestamistel. Selle osalemise kohta on liikvel mitmeid legende, tulemus on aga kõigile kuulda plaatidel, kus kõlav muusika on suutnud enda ümber luua nähtust märgistava oreooli.

Kui kriitikud või ka muusikasõbrad räägivad ECMi kõlast, siis on üldiselt kõigile arusaadav, millest käib jutt. See mõiste on umbes sama selge kui teadmine, et rock on käre, disco tümitab või bel canto defineerib ooperi klassikalise kõla. ECM tähistab ühtaegu nii kõlakvaliteete kui üht muusika tunnetamise võimalust. Šveitslased Peter Guyer ja Norbert Wiedmer käisid kaameraga mitu aastat Manfred Eicheri kannul ühest salvestuskohast teise.

Lisaks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri salvestamisele Niguliste kirikus käisid filmimehed Buenos Aireses jälgimas Dino Saluzzi ja Anja Lechneri tegevust, Ateenas kohtuti Eleni Karaindrou muusikaga, Šveitsis jälgiti Nik Bärtschi ansambli salvestussessiooni, Itaalias fikseeriti Gianluigi Trovesi muusika talletamist, meile näidati saksofonist Jan Garbareki mängu jne. Samamoodi kulus tavapärasest rohkem aega filmi montaažiks, mille üks põhjusi oli, nagu Guyer hiljem tunnistas, et peategelane ise kippus sõna sekka ütlema. Ehk oli see isegi õige, kuna samuti valmivad ka ECMi märgi all ilmuvad plaadid.

Filmi idee näib seisnevat selles, et heita üle Eicheri õla pilk tema toimetamiste köögipoolele ja ehk tabada midagi ka võlutegevusest, mille abiga ta on suutnud paljude plaatide muusikasse süstida mingi erilise lumma. Soov seda näidata annab filmile ühtaegu nii tiivad kui ka riputab jala külge takistava raskuse. Parimad kaadrid on tõeliselt ülendavad, kuid pooleteisetunnisesse filmi mahub, ja mitte just vähe, ka sihituid kaameraga uitamisi ja samasse punkti naasmisi ning adressaadita jutte muusikutelt. Mõned stseenid andsid aimu Manfred Eicheri sekkumise määrast salvestusel.

Kui Pärdi muusika talletamisel domineeris helilooja, siis Bärtschi juures dikteeris produtsent mõnel puhul suisa pealetükkivalt, mida muusikud peavad tegema. Trovesi kontsertsalvestusel haaras Eicher ühel hetkel otsustavalt ohjad ja asus heliinseneri ilmselgeks meelehärmiks vilkalt helipuldi nuppe kruttima, lisades selgituseks, et heli juures on asju, mida hilisem töötlemine enam ei paranda.

Kuid väiteid muusikute filmiintervjuudest, kus nad üksmeelselt ülistasid sakslase produtsendivaistu, tuleb võtta tõena. Tulemus plaatidel räägib enda eest. Vaataja sai käia ka ECMi Müncheni kontoris, kus töötab vähem inimesi, kui on kahel käel sõrmi. Ja oli hulk lähivaates kaadreid Manfred Eicherist, sealjuures ka lühike intervjuu, kus ta rääkis endast ja kaunite kujunditega ka oma muusikatunnetusest. Filmi heli oli väga kvaliteetne ja paljud kaadrid sama kütkestavad nagu muusika ECMi plaatidel.

Loe artiklit täismahus Sirbist.