Sirp: Põimunud rajad – Improduo Anne-Liis Poll ja Anto Pett

26. veebruar 2010

Anto Petti ja Anne-Liis Polli impro-ooper hämmastas ka kõige kriitilisemate kõrvadega kuulatuna oma viimistletuse, detaili- ja vormiselguse poolest, kiidab Malle Maltis. Loe lähemalt.

23. jaanuaril võis Tallinna Kunstihoones kuulata Anto Petti (klaver) ja Anne-Liis Polli (hääl) impro-mono-ooperit, vahetult publiku silme all sündinud improvisatsioonisuurvormi.

Malle Maltis jagab muljeid 26.02 Sirbis.

Enamasti seostub improvisatsioon eksperimentaalset laadi muusikaga ja ootab kuulajalt tavalisest tolerantsemat vastuvõttu, sest sageli pole teada, missugune on improviseerijate tehniline tase, muusikalised ideed ja võime neid arendada ning milliseks kujuneb side ansamblipartnerite vahel. Anto Petti ja Anne-Liis Polli impro-ooper hämmastas ka kõige kriitilisemate kõrvadega kuulatuna oma viimistletuse, detaili- ja vormiselguse poolest. Tekkis mulje, nagu oleks tegemist ammuse, läbikomponeeritud ja korduvalt ette kantud teosega.

Tegelikult ei saa mitte miski tekkida eimillestki ja ka Anne-Liis Polli ja Anto Petti improooper ei sünni ainuüksi hetkeliselt sähvatavast jumalikust inspiratsioonisädemest, selle taga on otsingud ja kogemused, pikad harjutusperioodid ja treeningud. Nüüdseks on need kestnud juba rohkem kui kaks aastakümmet. Pett on improvisatsiooniga tegelnud mäletamist mööda varastest lapsepõlveaastatest saadik, jätkanud nii kooli kui ka konservatooriumi ajal oma tehnikate otsimist ja täiustamist. Juba 1981. aastal alustas ta improvisatsiooni õpetamist muusikakeskkoolis.

Poll aga jõudis vaba improvisatsiooni juurde hääletreeningu kaudu. Koorijuhi ja lauljana tegutsedes tõusis esile vajadus inimhäält kui eriliselt omapärast, unikaalset ja võimalusterohket instrumenti veelgi paremini tundma õppida. 1990. aastate lõpus, EM A kõrgema lavakunstikooli magistriõppes, võttis ta Anto Petti improvisatsioonitunde, töötades paralleelselt ka oma hääle treenimise meetodi kallal. Anto Pett oli ka tema peamiseks julgustajaks vaba improvisatsiooniga avalikkuse ette astumisel. Mõlemad on leidnud, et vaba improvisatsioon tähendab neile eneseväljenduse kõige õigemat viisi. Anne-Liis Polli ja Anto Petti koostöö on kestnud täpselt kümme aastat. Esimene ühine ülesastumine sai teoks ühe suurema improansambli koosseisus festivalil „Improvizz 2000”, sealt sai alguse regulaarne koostöö.

Praeguseks on ühine looming teineteise muusikalisest mõtlemisest sedavõrd läbi imbunud, et raske on aru saada, millised ideed kellelt pärinevad. Aja möödudes on teineteise-tunnetus paika nihkunud ja nüüdseks on hoopis suurem väljakutse leida teise loomingus üllatusmomente. „Me oleme Antoga väga erinevad,” räägib Anne-Liis Poll, „ja just see on andnud võimaluse nii pikalt koostööd teha, mis mitte kõigi interpreetidega ei õnnestu. Kui läheme lavale, saab meie erinevusest mingi ühtne jõud ja harmoonia. Meie erinevus tuleb meile pigem kasuks, see arendab ja tekitab tunde, et oleme ette võtnud ühe lõputu, lõputu teekonna.”

Anto Pett rõhutab, et areng on toimunud suures osas ka tänu paljudele teistele muusikutele, kellega on koos improviseeritud – igaüks annab omalt poolt midagi kordumatut ja õpetab kohanemist, eriti kui koos tuleb mängida muusikutega teisest kultuuriruumist, ühist (võõr)keelt hoopiski valdamata. Päris tihti korraldatakse improkontserte nii, et ansamblipartneriga kohtutakse esmakordselt otse laval ja esimene sõna vahetatakse alles pärast lavalt lahkumist.

Loe täispikka artiklit ajalehest Sirp.