Sirp: Ühine nimetaja – kvaliteet

05. märts 2010

Malle Maltis analüüsib festivali Täiuslik Vaikus. Loe lähemalt.

Nimeka plaadifirma ECM artistide festival Täiuslik vaikus toimus Tallinnas ja Tartus, korraldajaks Tallinna Filharmoonia ning kunstiliseks eestvedajaks helilooja Erkki-Sven Tüür. Seekordne festival oli juba kolmas ja tundub üha kindlamalt Eesti tähtsaimate süvamuusikafestivalide ritta joonduvat. „Täiuslik vaikus” pakkus nelja kontserdiprogrammi, mille käigus tabas mind üks küsimus.

Kui harilikult minnakse ühele festivalile üsna kindlate ootustega muusika suhtes, näiteks Nyydi festival pakub kodumaiste ja välisheliloojate uut muusikat, Eesti muusika päevad eesti muusikaloojate ja interpreetide loomingut, siis missuguste muusikahuvidega publikule on õigupoolest suunatud Täiuslik vaikus? Kas leidub inimesi, kes käivad järjekindlalt festivali kõikidel kontsertidel nii nagu Nyydi ja EMP i puhul? Kui palju on neid, kes ühtviisi janunevad elektroakustilise ambient’i, meelelahutusliku džässi ja Arvo Pärdi muusika järele?

Täiusliku vaikuse keskmes pole üks kindlat liiki muusika. Kvaliteet, mida pakub see festival väljaspool muusikaelamust ühise nimetajana erinevate stiilieelistuse esindajatele, on erinäoliste, üksteisest üsnagi kaugel seisvate loovisiksuste kunstimaailmade kõrvutamisest saadud võrdluselamus ning osasaamine nende loovisiksuste pühendumusest. Pühendumus on väärtus omaette, olenemata liigist, žanrist ja stiilist, ei valmista tõelise süvenemisega tehtud kunst kunagi pettumust. Samuti on omaette elamus ka elav kohtumine ECMis välja lastud plaatide kaudu tuttavaks saanud tegelastega.

Selle aasta festivali keskseks väliskülaliseks oli itaalia klarnetist ja saksofonimängija, muljetavaldava diskograafia ja esinemiskalendriga muusik Gianluigi Trovesi ning tema ümber koondunud džässoktett ja akordionist Gianni Cosciaga moodustuv duo.

18. veebruaril Kumu auditooriumis toimunud festivali avakontserdil „Helipilte silmapiirilt” tutvustati kahe nordic ambient’i, vaba ja džässimprovisatsiooni viljeleva eesti muusiku Robert Jürjendali (kitarr) ja Aleksei Saksi (trompet, corno da caccia) projekt UMA . Seekord olid kaasatud ka šveitsi löökpillimängija Andi Pupato ning taani videokunstnik Casper Øbro, kelle reaalajas genereeritud video aitas muusikaga dialoogi pidades luua ebamaise, eriliselt mõjuva kunstilise koosluse.

Digitaalsele tahvlile joonistatud graafika oli projitseeritud nii ekraanile kui ka muusikutele, kooskõlas tempomuutustega muusikas genereerisid variatsioone ka visuaalsed kujundid ja liikumised, välja joonistusid fosforrohelised fantaasiamaastikud ja mängijate teisenenud kujutised. Muusikas kõlasid lisaks akustilistele instrumentidele ka maitsekalt lisatud liveelektroonika efektid. UMA pakkus festivalipublikule eelkõige mõnusat lõõgastust, võimalust muusika ja video vahendusel aja kulgemist jälgida ning elu üle järele mõtelda.

Kaua oodatud Gianluigi Trovesi (pikolo- ja altklarnet) ja Gianni Coscia (akordion) duo esines Mustpeade majas 19. veebruaril ja kavaleht lubas kuulajatele „teadlikult provokatiivset”, Kurt Weilli loominguga suhestuvat muusikat. Duo tõsise ja kerge vahel kõikuvast muusikakavast veelgi provokatiivsema mulje jättis aga duo suhtlus publikuga. Selles oli suur hulk teatrit, õigemini komöödiat, kus kindel roll ka kaunitarist itaalia-eesti tõlgil ning kus odavavõitu naljad kohati muusikaelamust varjutama kippusid. Torvesi-Coscia ei võtnud ei ennast ega oma muusikat liiga tõsiselt – keset musitseerimist vahetati omavahel mõtteid ja ka kritiseeriti teineteist. Lisaks etendasid Trovesi ja Coscia publiku köitmiseks kaht vastandlikku inimtüüpi: Trovesi optimisti, kes lugusid teadustades need alati „meistriteoste”, „tõeliste pärlite” või kellegi „peateostena” välja kuulutas, ja Coscia pessimisti, kes pahuralt kommenteeris, kui raske ja ebameeldiv on siiski neid lugusid mängida. Samuti polnud ta rahul sellega, et publik Trovesi lugude peale kauem olevat plaksutanud kui tema omadele.

Loe Malle Maltise täispikka artiklit 5. märtsi Sirbist.